Pealtkuulamine

Proosa

"Minge nüüd, härra," ütles kuninganna oma kõige võluvama naeratusega, "minge ja tulge tagasi kell kaksteist."

Ta viipas talle jumalagajätuks käega ning d'Artagnan lahkus, kuid enne jõudis ta hetkeks silmitseda portjääre, millede vahelt kuninganna oli sisse astunud; ja nende ääre all märkas ta sametkinga nina.

"Hüva," mõtles ta, "Mazarin kuulas pealt, et kindel olla, kas ma teda ei reeda. Tõepoolest, see itaalia kloun pole väärt, et üks aus mees teda teeniks."

Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem". Tõlkinud Henno Rajandi, 2008, lk 507

"Sul pole vähimatki vabandust pettemanöövriga sissetungi õigustamiseks, tead ise. Mul on pagana kõva kavatsus sind üle läve tõsta."

"Jäta nüüd! Ma stenografeerin kõik jutud ja keegi ei näe mind, kui ma istun tugitoolis seljaga teiste poole. Siis saab Fox oma basiliskipilguga puurida kogelevaid tunnistajaid. Kõik läheb nagu määritult. Kas oled nõus?"

"Olgu. See on küll päris määrustevastane, kuid vahetevahel on sellest ehk kasu. Poe sinna nurka."

Nigel ruttas hämarasse toanurka, keeras kõrge seljatoega tugitooli seljaga toa poole ja sukeldus istuma.

""Ma olen nähtamatu"," tsiteeris ta, ""ja ma kuulan nende nõupidamist pealt." Shakespeare*."

"Võtan su hiljem käsile," ütles Alleyn süngelt. "Fox, ütle neile, et saadaksid järgmise sisse."

Ngaio Marsh, "Roimakunstnikud". Tõlkinud Mark Sinisoo, 1993, lk 75
"Suveöö unenägu", II vaatus, 1. stseen, Oberon

Vana rästas istus sealsamas kaljunukil, pea viltu, ja kuulas kogu jutuajamist pealt. Bilbo pidi tõesti olema väga pahas tujus, sest ta haaras maast kivi ja virutas sellega rästa poole, kes aga ainult eest ära lendas ja kohe jälle tagasi tuli.

"Tont võtaks seda lindu!" ütles Bilbo tigedalt.

"Paistab, et ta kuulab pealt, ja ta ei meeldi mulle mitte üks põrm."

"Jäta ta rahule!" ütles Thorin, "Rästad on head ja sõbralikud linnud – see on igatahes ka väga vana ja võib-olla viimane tollest muistsest tõust, kes siin kandis kunagi elas ja taltsalt minu isa vanaisa käe peal istus. Nood olid väga pikaealised ning võlujõuga linnud, ja võimalik, et see on üks neid, kes olid olemas juba tollal, oma paarsada või rohkem aastat tagasi. Oru inimesed said nende keelest aru ja kasutasid neid kulleritena, kui järverahvale või kuhugi mujale oli vaja sõnumeid saata."

"Järverahvale on tal tõesti mõndagi uudist viia, kui ta just selle peal väljas on," ütles Bilbo, "kuigi ma ei usu, et seal tänapäeval enam kedagi leidub, kes rästakeelega viitsib vaeva näha."

J. R. R. Tolkien, "Kääbik", tlk Lia Rajandi, 1977, lk 267-268

"Mis tühja! Nüüd võime loba ajada. Nii palju kui kulub. Vanaisa ei kuula kunagi ukse taga, mida teised lobisevad. Meie, Jonātsid, oleme ausad inimesed," rääkis Rasma millegipärast eriti valjusti ning selgelt. Ta kõndis kiiresti, peaaegu tantsides mööda tuba, piiludes aeg-ajalt ukse poole, kustkaudu Dāvīds oli väljunud. Äkki tõmbas ta ukse pärani lahti. Selle taga vilksatas ning kadus kellegi pikk vari. See võis olla üksnes vana Jonātsi vari.

"Näete nüüd ise," hüüdis Rasma, "siin pole mitte kedagi! Mida ma ütlesin? Ha-ha-haa! Siin majas ei kuula kunagi keegi ukse taga! Mitte kunagi!"

Mirdza Bendrupe, "Piibussaare", tlk Oskar Kuningas, 1965, lk 17-18

"Kas sa Athenat näed?" sosistasin ma. Ma olin alati armastanud lugusid sellest hallisilmsest sõdalasest, tarkusejumalannast, kelle mõistus oli vilkam kui välgunool. Ent teda ei olnud. Võib-olla, arvas Aietes, käis maapõue-titaanidega pidutsemine talle uhkuse pihta. Võib-olla oli ta liiga arukas, et jagada õnnesoove ühena paljude hulgast. Või oli ta ometi kohal, ent end teistele jumalatele nähtamatuks muutnud. Ta oli üks Olümpose kõige vägevamaid, võis jälgida varjust jõujooni ja kuulata pealt meie saladusi.
- Madeline Miller, "Kirke", tlk Hedda Maurer, 2021, lk 35