Holly Black

Holly Black, 2020.

Holly Black (sündinud 10. novembril 1971 West Long Branchis New Jersey osariigis USAs) on USA ajakirjanik ja fantaasiakirjanik.

"Kümnis"

Holly Black, "Kümnis" ("Tithe"), Simon & Schuster, 2002.

• "Kas sa tead, mismoodi päike praegu välja näeb?" küsis Kaye. Seal, kus meri taevaga kohtus, oli vaid veidi rohkem kui viiluke punast. "Ei, mismoodi siis?" ütles Janet ja ulatas huuleläike Kaye poole. "Nagu ta oleks oma randmed vannis läbi lõiganud ja veri oleks valgunud üle kogu vee."

"See on ilge, Kaye."

"Ja kuu lihtsalt vaatab pealt. Ta lihtsalt vaatab pealt, kuidas päike sureb. Kuu peab ise olema päikese selleni viinud."

• 1. peatükk

• Cornelius Stone korjas üles uue kasti arvutijuppidega ja taris selle oma magamistuppa, et see seal teiste kõrvale visata. Iga kord, kui ta ema tuli kirbuturult koju mõranenud monitori, kleepuva klaviatuuri või lihtsalt puntra juhtmetega, oli emal selline lootusrikas pilk, mis tekitas Cornyl tahtmise teda lüüa. Ema lihtsalt ei suutnud mõista, mis vahe on 286 ja kvantarvuti vahel. Ta ei saanud aru, et geriljainseneride ajastu oli lõppemas ja enam ei piisa sellest, kui sa oled kuradima geenius. Sa pidid olema rikas kuradima geenius.
  • 1. peatükk

• Tüdruk mõtles haldjatele, keda ta oli lapsepõlves tundnud – ulakad vilkad olevused – ja ei sõnagi sõdadest ega maagilistest nooltest ega vaenlastest, kindlasti ei mingeid valesid ega pettusi. Tema kõrval pori sees veritsev mees ütles talle, kuivõrd valed oli tema arusaamad haldjavallast.
  • 2. peatükk

• Järsk ojakallas oli mattunud taimestikku ja klaasikildudesse. Juured, uhutud paljaks mudast, mis oleks pidanud neid ümbritsema, kükitasid kalda kohal nagu ümberkeeratud korvid või jooksid mööda maad nagu pooleldi maetud surnukehade kahvatud käsivarred. Ta keelas endal sellele uuesti mõelda.
  • 2. peatükk

• Kaye teadis, kuidas kinnisidee välja näeb – ta nägi, kuidas tema ema ihkas kuulsust ja vaevles meeste pärast, kes kohtlesid teda kui kõntsa. Tüdruk ei tahtnud tahta kedagi, keda ta kunagi saada ei võiks.
  • 2. peatükk

• Janeti tuba oli pungil täis omavahel sobimatut mööblit: klaasnuppudega puukummut, valge saepuruplaadist tualettlaud ja must mõlkis metallist diivanvoodi. Tuba oli sama sassis kui Kaye oma, riided rippusid lahtistest sahtlitest välja ja kuhjusid põrandal, kuid siin tundus korratus glamuurne. Kui Kaye rõivad olid puha T-särgid ja retroleiud pööningult, siis Janetil olid punased sulgäärisega seelikud ja särgid, mis helkisid siniselt ja kuldselt nagu kalasoomused. Lauvärvipotid, sädelevad juukseklambrid, kehaspreid ja juuksesodide tuubid katsid tema tualettlauda ja kummutipealset. Seintel võistlesid bändiplakatid valgetele seintele mitmevärviliste markeritega kirjutatud sõnumitega. JANET & KENNY TLF, seisis Janeti ukse tagaküljel sädelevas kirjas. Kaye polnud kindel, kuid arvas, et näeb Kenny nime all jälgi mingist teisest nimest.
  • 3. peatükk

• "Olgu," ütles Janet. "Tahad näidata mulle neid oskusi, millega sa uhkeldasid?"

Kaye naeratas. Üks asi, millest nad olid mõnda aega kirjades jutustanud, olid jultunud poevargused. Kaye kõigi aegade suurim vargus oli tema kaks rotti. Need ei olnud küll eriti kallid, aga vingerdava looma tasku pistmine ja siis taskus hoidmine oli raskem kui arvata võiks.

Ta noogutas. "Need on Kaye varastamisreeglid, okei?"

Janet pani käed rinnal risti. "Sa teed naljaga, eks?"

"Kuula. Ei mingeid pereärisid. Lihtsalt ketipoed või supermarketid – nad saavad seda endale lubada ja seal töötavad inimesed ei hooli sellest. Aa, ja mitte ühtegi kohta, kus töötajad on päriselt toredad.

"Ma ei suuda uskuda, et sul on reeglid."

Kaye noogutas pidulikult. "Ma minimeerin oma karmakahjustusi."

• 3. peatükk

• Kaye otsis teksataskutest tikud ja süütas sigareti. Suitsu sügavalt sisse hinganud, nõjatus ta tahapoole ja hingas välja, lastes suitsul üles ja eemale keerelda. Ta sirutas käe laisalt üles, et suitsu kuju muuta. Tema sõrmede puudutusest suits nihkus ja ta nägi selles tantsivaid kujusid – ei, nad ei tantsinud, vaid võitlesid. Mõõgamehed kahevõitluses keset tõusvat suitsu.
  • 3. peatükk

• Kaye ei tahtnud loetleda asju, mis haldjarüütli silmis tema kasuks kõneleksid; talle ei tulnud pähe ühtegi asja, mida sellisesse nimekirja lisada.

"Küll ma talle meeldima hakkan," ütles ta, lootes, et sõnade väljaütlemise võlu teeb nad tõeks.

• 3. peatükk

• Tol esmaspäeva hommikul ärkas Kaye vara, pani riidesse ja teeskles, et läheb kooli.

Ta oli teesklenud suurema osa nädalast, sellest ajast peale, kui vanaema oli nõudnud, et ta marsiks kooli ja uuriks, miks neil tema kirjapanekuga nii kaua aega läheb. Vanaemale ei saanud kuidagi öelda, et dokumente ei tulegi, nii et Kaye pakkis maapähklivõi ja meega saia ning apelsini ära ja läks välja aega surnuks lööma.

• 4. peatükk

• Kaye lõi lamestatud limpsipurki jalaga enda ees mööda tänavat. Ka ta ise sai aru, et ei liigu üldsegi õiges suunas ja seda mitte ainult sõna otseses mõttes. Vanaemal oli tema suhtes õigus – ta oli muutumas oma emaks. Ei, veelgi hullem, tal polnud isegi ambitsioone. Tema ainsad anded olid poevargus ja paar sigaretisüütamise trikki, mille sooritamiseks oli vaja Zippot.
  • 4. peatükk

• [Corny:] Kuule, mida sa siin õigupoolest teed? Inimesed ei käi minu juures. Minuga sotsialiseerumine on umbes nagu apokalüpsise otsimine või midagi seesugust.
  • 4. peatükk

• Kaye ei teadnud, kuidas sellele vastata, mis ilmselt oligi asja mõte. "Kas sulle meeldivad poisid?"

"Selle kohta on tehniline termin," ütles Corny. "Pede. Kuigi need on üpris ilusad poisid."

"Kas Janet teab?" Kaye ei saanud aru, miks Corny sellest talle pidi rääkima, kui Janet ei tea, aga Janet oleks kindlasti midagi öelnud. Janeti e-kirjad olid kokkuvõtted kõigust tema päevadest, igavad ja täis kuulujutte inimestest, kellega Kaye polnud kunagi kohtunud.

"Jah, kogu pere teab. See pole midagi erilist. Ükskord õhtusöögi ajal ütlesin ma: "Ema, sa tead seda, kuidas Spockil on keelatud armastus Kirki vastu? Noh, mul on samamoodi." Nii oli tal kõige lihtsam aru saada." Poiss kõlas, nagu õrritaks ta Kayed midagi ütlema.

"Ma loodan, et sa ei oota mingit reaktsiooni," ütles Kaye lõpuks. "Sest ainus asi, mis mulle pähe tuleb, on, et see on kõige veidram kapist välja tulemise lugu, mida ma kunagi kuulnud olen."

• 4. peatükk

• "Suudle mu tagumikku, Rath Roiben Rye."

Poiss haaras tal käest, enne kui Kaye teda liikumas nägigi. Ta tõstis käe, et ennast tuleva löögi eest kaitsta. Roiben lükkas teda ettepoole. Tüdruk kriiskas. Tema käsi ja põlv maandusid matsuga kivipõrandal. Ta vaatas üles, peaaegu oodates mõõgahelki, kuid selle asemel sikutas poiss tema teksad vöökohalt jõuga eemale ja surus oma suu vastu tüdruku puusakumerust.

Aeg näis aeglustuvat, kui Kaye libedal põrandal libises, kui poiss sujuvalt püsti tõusis, kui sööklakülastajad jõllitasid, kui Kenny latrist välja rabeles.

Roiben seisis tema kohal. Ta rääkis monotoonse häälega. "Selline on teenistuse olemus, Kaye. See on sõna-sõnaline ja üldse mitte vaimukas. Ole oma väljendustega ettevaatlik."

• 4. peatükk

• Klaasisoo, mis sai nime väikest oja lämmatavate katkiste pudelite rohkuse tõttu, algas tee kõrval poole miili kaugusel tänavast. Nad ronisid järsust kaldast alla, Kaye saapad libisesid mudas. Õllepudelid vedelesid kividel, mõned olid juba suurteks tükkideks taotud. Õhukesed veeojad särasid mitmevärvilistes toonides nagu kirikuaken.
  • 5. peatükk

• Võimatusel või ebareaalsusel olid astmed või vähemalt tasemed. Ja iga kord, kui Kaye arvas, et on põhja välja jõudnud, tundus maapind tema all avanevat.
  • 5. peatükk

• Corny ei suutnud naermist lõpetada. "Haldjatolm. Nagu inglid teevad inglitolmu. Rahvusvahelised narkokartellid krabavad seeravid kinni ja raputavad neid. Preestrid, kes kirikuid pühivad, panevad selle kraami krõpsuga kotikestesse."
  • 6. peatükk

• Kaye vaatas, kuidas poiss mõnevõrra rahunes, mõeldes, et ta peaks lõpetama katsed ette näha, mis järgmisena juhtuma hakkab. Lõppude lõpuks, kui sa juba oled kord libedas kohas, reaalsuse mõttes, siis ei saa sa endale lubada eeldust, et siit edasi läheb kõik lihtsalt.
  • 6. peatükk

• Hobune kerkis sügavikust üles ja vaatas katkist karussellihobust. Hirnudes trampis ta kaldale. "Sellel pole jalgu," ütles näkk.

"See on ikkagi ilus," ütles Kaye.

Näkk tiirles hindavalt nuhutades ümber puust asjanduse. "Enamgi veel, arvan ma. Katkised asjad on alati ilusamad. Just viga toob ilu esile."

• 6. peatükk