Jätt

Proosa

• "Toots, mis sa seal jälle rähkled?"

See tuli kooliõpetaja poolt. Arno ehmus, kahmas krihvli kätte ja hakkas ruttu kirjutama. Toots, kes oma seljataguse naabriga parajasti ühte kaelamurdvat küsimust indiaanlaste üle arutas, tõusis pikse kiirusega püsti.

"Ei midagi... Peterson küsis, kudas vene keeli jätt kirjutatakse."

"Soo, ja sina näitasid?"

"Mina näitasin jah. Tema, narr, oli hoopis valesti teinud."

"Jajah, seda küll. Aga vahest on klassis veel mõni, kes jätti kirjutada ei mõista. Toots, sa tule õige ja kirjuta suure tahvli peale, siis näevad kõik."

Tootsi näo üle lendas imelik vari. Tahvli juurde minek ei näinud talle sugugi meeldivat.

"No tule, tule!" kordas kooliõpetaja.

Seal nägi õnnetu hing, et teda enam ükski maapealne vägi ei päästa. Oma viimases hingeahastuses pööras ta enese Arno poole, kes kõike seda lugu salaja pealt kuulas, ja sosistas talle ruttu:

"Näita, kudas on, näita, kudas on!"

Arno tegi oma tahvli peale määratu suure jäti. Kohe läks Toots, täis põrutavat iseteadvust, suure klassitahvli juurde ja maalis sinna, mis nõuti. Siis viskas ta väljakutsuva pilgu üle terve klassi, justkui oleks ta ütelda tahtnud:

"Mis te’s õige arvate: et ei tea vist, kuidas jätt kirjutatakse?"

Ja kõikide pilgud vastasid:

"Jaa, jaa, tead küll, Toots."

• Oskar Luts, "Kevade", Eesti Päevaleht, 2006, lk 6-7

Luule

kui jõulumees tuleks lätist
teeks nalja tootsist kiirest jätist
kui jõulumees tuleks lätist
tooks meile saldejumsi jätist

• Arne Merilai, "Läti jõulumees", rmt: "Merlini aare", 1998