Jahikoer

Proosa

Kas siis tõesti pole nende inimeste hulgas kedagi, kellega võiks jahihooaja avamisele sõita?!

... Noh, ütleme, et sõidad Ivan Petrovitšiga.

Rohelisel vaibal, mõtliku paju all, pärast kolmandat topkat voolavad siis mälestused tema kuulsast gordonist — sihukesi koeri tänapäeval enam ei leidu! —, kes metskurvitsat nähes jäi ükskord tihedas sarapuuvõserikus valvama, nii et teda ühegi hüüde ega vilega ei suudetud paigalt liigutada ning tuli ta metsa jätta, sest algas öö, siis aga sundisid asjaolud Ivan Petrovitšit kohe teisel hommikul sealt kandist ära sõitma. Ta tuli alles aasta pärast sinna tagasi, ja siis meenus talle koer, ta läks metsa, otsis põõsad üles.

"Mis ma näen: seal seisab minu gordoni luukere, seisab ja hoiab käppa ülal! Vaat see oli alles koer! Surnult valvab! Ei ma teist säärast koera pole veel oma elu sees näinud! Pistsid talle kirja ja raha hammaste vahele: "Džekk! Kähku soru viina!" Juba poole tunni pärast lendab tema tagasi, viinapudel hammaste vahel. Ainult et raha ei võinud talle rohkem kaasa anda: mis üle jäi, selle jõi maha!"

...Kuskil kaugemal prääksub rääk, häälitseb vutt, siis jääb kõik vaikseks, ise vajud nagu kuhugi ja näed, et Džekk istub lauas ja pinnib peremehe viina. (lk 8–9)

Ostap Võšnja, "Jahihooaja avamine", rmt: "Jahimees muheleb", tlk M. Nurmik, 1959

Aga mulle näib, et koeraga metskurvitsale jahti pidada polegi nii huvitav kui sellest jutustada.

"Minu Ralf... Ma ei jõudnud Svjatošinos trammist veel väljagi astuda, kui tunnen: juba ta tõmbab. Mina talle järele. Tõmbab, tõmbab, tõmbab... Mina järele... Juba oleme Irpinnist läbi, aga tema tõmbab... Näe, varsti juba Korosten, agä tema muudkui tõmbab..."

"Kuule!" hõikab üks külaline vahele, "võtame pisut kehakinnitust, las ta siis tõmbab edasi..." (lk 47)

Ostap Võšnja, "Metskurvits", rmt: "Jahimees muheleb", tlk M. Nurmik, 1959

Tikutaja — see on kütile kõigepealt koer!

Mul ei tule pähegi, et te säärast väidet võiksite täht-tähelt võtta.

Selge asi, et tikutaja pole koer, vaid lind, kuid iga kütt teab, et tikutajat ilma koerata küttida on niisama hea kui ilma muusikata pulmi pidada.

Üldse, kui tahetakse tikutajast kõnelda, siis on kõigepealt tarvis kõnelda koerast, sest ilma hagijata ei jää tikutaja mitte ainult maitsmata, vaid ka nägemata. (lk 55)

Ja siis muretsedki endale suurepärase pointerikutsika...

Mis talle nimeks panna?

Tingimata Džekk või Džoi või Stekk!

Mitte eluilmaski ära kutsu teda Muriks või Paukaks (kui ta on emane), või, jumal hoidku, Krantsiks: säärane nimi võib koera vaimuanded igaveseks ära rikkuda, olgu see koer kas või jumal. (lk 57)

Ja nõnda kasvabki sinu puhtatõuline Džekk.

Tema kasvab, aga sina kuivatad.

Kuivatad ja viid teda jalutama.

Et mitte nii tihti kuivatada, tuleb teda sagedamini jalutama viia, aga kui viid ta harvemini jalutama, pead sagedamini kuivatama.

Jalutamine tillukese puhtatõulise peniga, kui sul tuleb viis-kuus korda temaga viiendalt-kuuendalt korruselt alla ronida, — see on väga meeldiv sportlik tegevus. (lk 58)

Eriti meeldiv on õpetada koerakest tuhvleid üles otsima.

Puhtatõuline kutsikas õpib paari-kolme päevaga selle triki ära, paari-kolme nädala pärast aga lamavad sinu voodi ees juba kõik tuhvlid: teie pere, teie naabrite, üldse kõigi tuhvlid, kes iganes teiega samas ühiskorteris elavad. (lk 58)

Saabub lõbus aeg, millal kutsukesel hakkavad hambad tulema.

Ühel ilusal hommikul ärkad sa oma kutsika haledast kiunumisest ning naise Ljuuda valjust kisast:

"Moodsad tuhvlid! Oh, jumal, minu moodsad tuhvlid!"

"Mis on?" küsid arusaamatuses.

"Minu moodsad tuhvlid sõi ära!"

"Kes sõi tuhvlid ära?"

"Teie Džekk sõi minu moodsad tuhvlid ära!"

Paar nädalat kõneleb naine sinuga ainult teietades...

Ja mõne aja pärast lõpevad sul igasugused suhted ka oma ämmaga nii "sina" kui "teie" peal, sest tema armsaist "lootsikuist" on järel veel ainult kaks poolenisti näritud pinsolit. (lk 58)

Saabub aeg, kus oleks hea anda oma kutsikas kogenud jäägri juurde õppusele.

Jääger — see on mees, kes õpetab puhtatõulisi jahikoeri. Ja sinu Džekist teeb ta ainulaadse omal alal.

Ainult sul tuleb endal jäägriga sidet pidada.

Ühte võin aga öelda: senikaua kui koerake on jäägri juures õppusel, käid sa vanas ülikonnas ja vanades saabastes ja sinu naisel pole võimalik endale moodsaid kingi osta.

Ja sa tead väga hästi, mis kaera- või hirsitangud praegu maksavad ja et Džekk võib ühe kuuga neli hobust kinni pista. (lk 59)

Ostap Võšnja, "Tikutaja", rmt: "Jahimees muheleb", tlk M. Nurmik, 1959