Jumalatus

Luule

Keerdkäike lõigatakse aasta aastalt läbi taeva laotuse;
Ei tähistatud teed, ei piiritulpe, mingeid jaamu, jaotusi,
Vaid ikkajatkuv ruum ja ikkakestev lõppemata ajavara
Ja selles meie purjetu ning masinrattust lükkamata laevakera.
Ei kaptenit, ei tüürimeest; näib, juhita see sõiduk lendab, —
Kel vaja juhti?! Selletagi ruumi, aega lakkamatult mööda undab.

• Helene Ranna, "Ruumis ja ajas", rmt: "Tähelennak", 1935, lk 5

Jäänuks meile mõni väikegi jumalake,
troonilt tõugat, naerdud; pääst rumaluke
taband ebaõnnest ning kaotet aust.
Ostaksime ta odavaima pildikese
vanaturult. Voodijalutsi lööksime sildikese,
kus lutikate-plekitet korstnajala taust.
...
Endale me ei nõuaks ühtki palka.
Kuuludes apostlikku eelväe salka
paadund hingede tihnikusse murdvas teed
pasundaksime: "Kuulge, kel kõrvad..." Aga, aga
pisimgi me jumalaist und viimset magab.
Tuhka sõelume kunagiste lõkete lees.

• Paul Viiding, "Jumalata", rmt: koguteos "Arbujad", 1938, lk 269-270