Mine sisu juurde

Külli Kiivet

Allikas: Vikitsitaadid

Külli Kiivet (sündinud 7. juulil 1979) on Eesti dirigent.

Intervjuud

[muuda]
  • Kui oli laulupeo aeg, siis meie kodu Türil oli alati tühi, kõik olid laulu- ja tantsupeol. Türilt tuli pealinna sellel puhul ka eraldi laulupeorong. Me kõik olime majutatud Lasnamäele ühte toredasse kooli, kus kraanist tuli kloorivesi, mis oli Türi tüdrukule arusaamatu nähtus, selline kihisev. Nii et laulu- ja tantsupeol käimine oli meil alati perekondlik sündmus.
  • Armastan küll väga ooperit ja laulmist, aga solistil, ooperilauljal peab olema ülitugev närv, et sa ei lähe verest välja, kui midagi juhtub. Mina lihtsalt ei ole selline lõvi. Aga arvan, et olen tänu sellele parem õpetaja, ma tunnen neid valusid seal taga.
  • Ants Sööt on minu elus väga oluline verstapost. Temaga seoses on üks meeldejääv lugu. Päev enne, kui läksin muusikaakadeemia esimesele aktusele, näitas ETV saadet, kus koorijuhtide naiskoor, mille dirigent Ants Sööt sel ajal oli, käis Llangollenis Eisteddfodi konkursil, võitis selle ja sai maailma koori tiitli. Vaatasin seda ja mõtlesin, et vau, selline mees! Ise ma ei olnud naiskooriga veel laulupeol käinud, nii et ma ei tundnud Sööti kui laulupeo dirigenti. Teadsin ühendkooride dirigente. Ja siis lähen järgmisel päeval kooli, seal on auditooriumis suur koosolek, kus öeldakse, et näete, meil on siin esimesel kursusel sellised õpilased ja Külli Kiivet, teie õpetajaks saab Ants Sööt. Sööt tõuseb püsti, ütleb tervist ja ma olin sõnatu, täiesti pahviks löödud!
Sööt ütles juba esimeses dirigeerimise tunnis, et see tüdruk oskab dirigeerida. Aga mina sel hetkel ei olnud üldse mõelnud, et olen dirigent, sest ma tulin klassikalisest laulust ja mõtlesin, et oleks tore olla koolis muusikaõpetaja.
  • Lasteekraanis ja alguses ka Leelodes oli minu koori hääleseadja Teele Jõks. lmeline inimene, kellel on minu elus tohutu suur osa. Ta tegi ise suurepärast tööd hääleseadjana, õpetas mind nii noore inimese kui ka hääleseadjana tööd tegema ja tänu Teelele ma tegelikult sattusin ka muusikakeskkooli tööle, sel hetkel siis noorema astme lauluõpetajaks.
Teele Jõks ütles ühe väga õige lause, mida ma siiamaani endale vahel kordan: hea hääleseadja kahtleb. Ei tohi kunagi olla kindel, et sinu tee on ainuõige. Ma saan jagada sellele lauljale või sellele koorile oma kogemust, öelda, mida mina arvan, mida mina kuulen, anda tagasisidet, arutleda. Ei tohi olla jäik. Pigem tuleb julgustada, mitte ajada lauljat segadusse, pakkuda lahendusi, näidata kätte teeots ja lasta neil ise ennast avastada. Ja hea sõna on väga tähtis, kiitus ja märkamine.
  • Esimest juhatamist vaatasin pärast videost järele, sest ma ei mäleta seda hetke. Seda ei õpeta sulle koolis ju keegi, kuidas laulupeo suurt koori juhatada. See ongi ka tehniliselt teistmoodi, sest laulupeokooril on ääred sinust palju kaugemal ja pead olema käeliselt hästi mõistetav, et lauljad sinust aru saaksid. Pead nad kaasa haarama, pead teadma, et nad tõesti sind vaatavad. Seda õpetabki tegelikult ainult elu ise ja siis saadki teada, et kas jääd seal puldis ellu või ei. Mina jäin.
Minu puhul on võibolla veider see, et kui ma lauljana kardan teiste ees esineda, siis koori ees ma ei karda laulda, no vahel ikka hääl natuke väriseb, aga eriti oma koori ees olles ma ei karda – see ruum on nagu turvatsoon minu ja koori vahel. Siin sünnib muusika ja kui ma tunnen, et suudan lauljad panna endaga kaasa mõtlema, siis saame musitseerida ja tekib eriline hetk. Lihtsalt koori ees vehkida ei ole mõtet, oluline on sõnum, kõla ja muusika.
  • Naiskooride liigijuhina oli minu eesmärk, et kava oleks helge. Naiskoorilauluga on seotud mõned klišeed, aga tegelikult olles ise pikki aastaid selle sees olnud (ma olen ka naislaulu seltsi juhatuse liige), siis näen, mis vägi on naiskooride sees peidus. Minu eesmärk oligi, et toome esile naise hääle kõige ilusama poole, et kõik tõdeksid – naiskoorilaul on väärtus, mida tasub kuulata ja see kõlamaailm on rikas, sest naiskooris on koos naised neidude east kuni vanaemadeni välja, meie vanuseskaala on väga lai, kolmteist kuni sada aastat.
  • Seekord juhatan ma uudisteost, mille on selleks peoks loonud Kadri Voorand ja Kristiina Ehin – "Sina oled kullatera" ja see on üks selline naiste lugu, mis ütleb kõigile ainult head. Me vahel naistena alati ei usu endasse, seame ennast tagaplaanile. Aga laulu tekst ütleb, et "sina oled kullatera peo peal, ainukordne aare ilma peal" – usu seda! Kui igaüks seda endale laulab ja enda sees usub, siis oleme oma perede sees ka paremad inimestena ja suudame enda ümber headust, positiivsust ja helgust luua.


  • Kui koor läheb laiali, siis tegelikult miski selle koori südames on murdunud.
  • Vana suppi üles soojendada ei pruugi olla väga kerge, aga meil on siiski väga palju neid krapsakaid kujusid, kes suudavad enda ümber koondada uued huvitavad kollektiivid ja neid edasi viia.
  • [Laulupeo eelproovidest:] Need suured proovid on väga nauditava kõlaga. Isegi kui seal sees on mõned võib-olla mitte nii ettevalmistunud või vokaalselt mitte nii valmis koorid, siis koos seda proovi tehes ei kosta see välja. Nendele kohati nõrgematele kooridele on laulupeo eelproov just see koht, kus ta tegelikult saab selle innustuse, et me saame koos hakkama.
  • Kindlasti on piirkondi, kus läheb kõik väga hästi, aga kuidas elavad vanemad koorid? Kuidas elavad need väikesed koorid, kus on see igavene meestepuudus? See on isegi suurem küsimärk.
  • Alla ei tohi anda. Sa pead leidma lahenduse ja siis see sinu elukogemus ja kokkuvõtmine ongi väga oluline. Ükski kontsert pärast koroonat ei tohi enam ära jääda, see peab toimuma. Peab leidma lahenduse, kuidas ka väiksema koosseisuga hakkama saada, sest koorimuusika peab edasi elama.