Karihiir

Luule

Veli karihiir, veli karihiir,
oh kannata natuke, kannata!
Oleks tore meil rohu sees rännata!
Kas on sinu säästlikkusel ka piir?
Kõike korjad sa, veli karihiir!
Sinu aitades eal ei tuhise tuul,
seal ei õitse lilled, ei kumenda kuu,
uruteid seal ei äärista metsaviir,
mitte ainuski muutus ei meelita sind.
...
Ei me rohu sees sure lohutumalt,
meie hinged saab endale radade Jumal.
Veli karihiir, pisut kannata,
oleks tore meil rohu sees rännata.
Milleks sulle see noos! On õnnega koos,
kes saab üheskoos rohu sees rännata.

• Helvi Juvonen, "Veli karihiir", tlk Ly Seppel ja Andres Ehin, rmt: "Kaarsild: Soome luulet 1920-1950", 1997, lk 135