Säästva arengu alustalaks peetakse inimeste teadmisi oma tegude keskkonnamõjust. Teadmised panevat neid keskkonda väärtustama, keskkonna väärtustamine viivat omakorda keskkonda säästvate tegudeni. Viimased jällegi ökoloogilise jalajälje vähenemiseni – sammukese lähemale planeedi päästmisele.
Viimasel ajal on aga mitmed teadlased näidanud, et teadmistel ja väärtustel on keskkonnasäästliku käitumise edendamisel väga väike roll. Inimese haaratus igapäevaelu praktilisse korraldusse on palju olulisem käitumise tingija kui inimese teadlik soov keskkonda säästa.
Tõepoolest, endise keskkonnaaktivistina võivad mul olla kõrged keskkonnaalased nõudmised iseenda valikute suhtes, ent paratamatuseks jääb, et sõidan lennukiga keskkonnakonverentsile, kus pakutakse jutustusi ökoloogilisest jalajäljest selle enda ohtras garneeringus. Ma ei näe võimalust, et mu keskkonnaalased teadmised ja väärtused saaksid kuidagi aidata mul teadlasmobiilsusega kaasnevat keskkonnamõju vältida. Ma vastandun sellistele lähenemistele, mis loodavad ökoloogilist säästu saavutada inimeste ümberkasvatamise toel. Olen kriitiline vaatekohtade suhtes, mille järgi inimeste teadlikkuse tõstmine ja väärtuste kujundamine peaksid viima keskkonnasäästlike tegudeni.
Ökojalajälje alasest kirjandusest paistab, et kõige suurema mõju meie ökoloogilise jalajälje suurenemisse on andnud energiakasutus. See on selline salakaval tegur, mis poeb meie igapäevaellu ilma, et me seda tähelegi paneksime. Seal on meie peidetud teekonnad – näiteks laste lasteaeda viimiseks. Seal on põllumajandus, mis nõuab väga palju kütust, et traktorid ja masinad sõita saaksid, samuti on seal toidu töötlemine, transport, majade kütmine, elektrooniliste vidinate kasutamine jm.
Aga ressursid lähevad käiku ikkagi inimtegevuses. Näiteks kütus ei hakka end ise kasutama, vaid selle taga on siiski kindlad sotsiaalsed põhjused. Sotsioloogina saan neid põhjuseid otsida, sealhulgas seda, kas niinimetatud ökoteadlikkus aitaks nende põhjuste vastu välja astuda, keskkonnakasutust vähendada.
Kaitseme "loodust" /---/, tellides maade ja merede tagant ökotooteid, mis meile lennukiga kohale toimetatakse, ja ise me peame ka lennukiga lendama, autoga sõitma, pesema aina suuremaid pesumasinatäisi pesu, mis meile kusagil Aasia õuduses valmis on õmmeldud. Ja mis meil muud üle jääb? Elada teisiti, elada mujal, elada teises ajas? Leppida? Aga millega?
Tõnu Õnnepalu, "Valede kataloog. Inglise aed". EKSA 2017, lk 23
