Lehtmets

Proosa

Kui Hobune oli natuke maad jooksnud ja peatus, et hinge tagasi tõmmata, märkas ta jälle midagi uut. Raagus lehtpuumets oli muutunud linnupargiks ja rohetas õrnalt. Kraavikallastel õitses kollaseid palle; samblast ja okste vahelt vaatasid süütult valged silmad. Värske rohi, nuusutas Hobune ja hammustas. Kas võib miski veel parem olla.
- Hannu Mäkelä, "Hobune, kes kaotas prillid ära", tlk Piret Saluri, 1983, lk 129

Luule

Küll saate kaugelt igatsedes
te nutma kaunist Eestimaad,
kus lehismetsad kohisedes
teid kattes lahkelt varjavad;
kus küla kaevud, lättekesed
teil väsind keha karastand,
ja põõsas laululinnukesed
teil kurba südant rõõmustand.

Friedrich Reinhold Kreutzwald, "Väljarändajatele", rmt: "Sind ma tahan armastada" (2018), lk 15

Kuhu sa püüad, poisikene?
Kukku! kukku!
Kuhu sa ruttad, raudakäppa?
Kukku! kukku!
Ära sõida soosid mööda!
Kukku! kukku!
Ära rända raba mööda!
Kukku! kukku!
Mine läbi lehtpuumetsa!
Kukku! kukku!
Astu sinna hiiglametsa!
Kukku! kukku!
Kuula metsa kohisemas!
Kukku! kukku!
Mõista tuult, mis mühisemas!
Kukku! kukku!

Anna Haava, "Eesti kodu" II, rmt: "Laulan oma eesti laulu" (1996), lk 72

Läbi rõhuva hääletuse
     murrab kujutluste ebaühtlane ahelik:
Teistsuguste maade poole,
lehtmetsa saludesse,
     kust oja läbi vuliseb
     ja lind võiks laulda
     iga puu ladvas,
kus õitseda võiks iga maamätas,
kuhu pää võiks panna
     ja puhata, kuni ärkad
ühes teises, paremas maailmas!

Bernard Kangro, "Skåne motiive" 3, rmt: "Eesti luule", 1967, lk 588

Vaata ka

Tõnis Lehtmets