Loovimine

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Äkitselt lakkas vihm Laurence'ile näkku peksmast: nad lendasid tohutu tempoga pärituult. Laurence ahmis õhku, kiirus kiskus tal pisarad silmist, nii et ta pidi silmad sulgema. Lend oli niisama palju pöörasem kümnesõlmelise kiiruse juures mastitipus turnimisest kui viimane vaiksel kuumal päeval põllul seismisest. Laurence'i kurgust tahtis välja pääseda hulljulge poisilik naer, ta suutis selle hädavaevu maha suruda ja kainelt mõelda.
"Me ei saa otse tema juurde minna," hõikas ta. "Sa pead loovima - sa pead minema põhja, siis lõunasse, Temeraire, kas mõistad?"
Kui lohe midagi vastaski, siis viis tuul vastuse minema, aga tundus, et ta oli mõttest aru saanud. Ta langes äkitselt allapoole, pöördudes põhjakaarde, tiivad tuult haaramas ja Laurence'ist käis läbi jõnksatus, justkui oleks ta aerupaadis tugeva lainetuse käes. Vihm ja tuul materdasid neid endiselt, aga mitte nii hullusti kui enne, ning Temeraire muutis suunda ja loovis niisama kaunilt kui suurepärane kutter, ta siksakitas õhus ja pöördus järk-järgult tagasi läände. (lk 40)