Luule Žavoronok
Luule Žavoronok (sündinud Pavelson; sündinud 25. märtsil 1933 Tõstamaal) on endine Tallinnfilmi toimetaja, stsenarist ja animafilmide dubleerija.
Intervjuud
[muuda]- [Lapsepõlvekinodest Pärnus:] Kõik see eestiaegne kino, kõik need Shirley Temple ja Sonja Henie, kes uisutas. Ma teadsin neid kõiki ja siis ma nägin näiteks "Lumivalgukest ja seitset pöialpoissi", seda ma rääkisin Siberis sõbrannadele, jutustasin kuidasmoodi nad seepi püüdsid seal
- [Küüditamise ajal lahutati Luule emast kaheks kuuks:] Üks külamees tõi mu ema ukse taha. Ema elas väikses vene onnikeses, jooksis välja ja küsis, kuidas ma siia sain. Ma vastasin Я не знаю, vene keeles – kahe kuuga.
- [Mehega ühiselt reisilt saadud lastehalvatusest:] Küsisin arstilt, kas ma tantsida saan. Arst mõtles ja vastas, et tantsida ei saa, aga käia saab.
- [Juhuslikult Tallinfilmi tööle sattumisest lehekuulutuse peale:] Ma ei osanud seda, aga mõtlesin, et lähen vaatan. Kõik asjad juhtuvad minuga minust olenemata. Maris Balbat toimetas neid dublaaže, aga Balbat ütles, et temal pole piisavalt aega ja Remmelgas pööras ringi – Žavoronok, hakake teie dublaaže tegema – ja oligi tehtud. Jälle, mina ei ole süüdi.
- Ega Balpat ja ka [Valeeria] Villandi – kõik ei oska ju kooli tasemel vene keelt. Minul oli vene keel natuke parem kui nendel, nii et mina võisin tõlkevead ekraanilt ära näha. Näiteks üks klassikaline aps oli, kui turul hüüti vaibakesed-vaibakesed. Vaatan ekraani ja polegi vaibakesed, on hoopis korbid. Igas filmis oli selline väike aps.
- [Nõukogude ajal käisid filme dubleerimas parimad Eesti näitlejad:] See oli neile nagu lisateenistus ja omaette puhkus ka, sest õhtul pärast tööd käidi. Žavoronok jäi tööle ja tuli kell kolm öösel koju. Krjukovil oli käibel selline fraas, et kui sinu 50-aastane juubel tuleb, siis näidatakse kass Matroskinit.
- "Dubleerinud Tallinnfilm," hakkasime seda peale lugema ja Žavoronok kui kõige vähem tähtis oli lõpus, aga see, mis lõpus öeldakse jääb meelde. Sellepärast jäi kõigil meelde viimane ja oligi sedaviisi, et mina olen üle vabariigi kõige kuulsam kutt.
- Luule Žavoronok, intervjuu: Reet Linna, "Luule Žavoronok: kõik asjad juhtuvad minuga minust olenemata", ERR/ETV "Prillitoos", 26.11.2023
- [Teenimatust kuulsusest:] Ajakirjanikud mäletavad lapsepõlvest neid multifilme ja siis mõtlevad: ohoo, Luule Žavoronok, lähme teeme temaga loo. Ja siis avastavad, et näe, ta ongi päriselt olemas. Poleks uskunudki!
- [Lastehalvatusest:] See minu praegune elamine on palju keerulisem kui raketiteadus. Kaks korda päevas kolin: hommikul voodist välja ja õhtul sinna tagasi. Tegutsen siin nagu Plissetskaja surev luik. Vahel on nii, et saan võileiva valmis, aga sööma ei jaksagi enam hakata.
- Keegi sellest seltskonnast, kes on mind 20 aastat reklaaminud, asja ees, teist taga, mõtles välja, et olen olnud häälnäitleja. Ma ei ole elus mikrofoni sisse mitte ainsamatki sõna öelnud! Ma ei oska näidelda, mul ei ole häält, mul s susiseb, no kuidas saan mina näitleja olla! Vaadake Vikipeediast, isegi seal seisab dublaažinäitleja.
- Meid pisteti vene kooli ja me saime hakkama. Kodus rääkisime eesti keelt ja koolis vene keelt. Vahel kasutasime küll eesti lõppudega neid vene sõnu, mida eesti keeles ei olnud, näiteks "kolhoos" ja "brigadir".
- [Küüditamisest:] Tänu ema tehtud toidupakkidele ei olnud me tee peal päris näljas. Ta oskas kaasa võtta isa kasuka ja minu talvemantli, koguni triikraua, aga elektrit Siberis muidugi ei olnud ja seda soojendati pliidi peal.
- Luule Žavoronok, intervjuu: Vilja Kiisler, "Luule Žavoronok 89. Kange naine, kes pani vene karud ja rebased eesti keelt rääkima", EPL, 24.03.2022
Tema kohta
[muuda]- Sojuzmultfilm. Dubleerinud filmistuudio Tallinnfilm. Tõlkija Valeeria Villandi, helioperaator(id) Herman Vahtel ja/või Roman Sabsay, režissöör Eugen Rozenthal, toimetaja Luule Žavoronok – see tekst variatsioonidega vene multifilmide tegelastele oma hääle andnud eesti näitlejate nimedes on pähe kulunud igale täiskasvanule, kes oli laps nõukogude ajal. Lõputu kordamise kaudu sai sellest justkui luuletus, mida teab kas või une pealt mitu põlvkonda. Kuna toimetaja nimi oli alati kõige lõpus ja lause või lõigu lõpp on eesti keeles rõhuline, on Luule Žavoronoki nimi saanud legendaarseks.
- Multifilmide dubleerimine ei olnud isegi mitte Luule põhitöö. Tema Tallinnfilmi toimetajana töölevõtmises tuleb "süüdistada" Lennart Merit, kes enne ministriks ja presidendiks saamist oli tuntud kirjanik ja filmitegija ning töötas aastaid Tallinnfilmis. Meri kuulas Luule üle ja ütles peatoimetaja Lembit Remmelgale, et sobib küll. Luule töö oli teha kõike, mida ühes tolleaegses toimetuses oli tarvis teha: ta tegeles lepingute, käsikirjade ja brošüüridega, suhtles näitlejatega, vajaduse korral ka Moskvaga ning võttis vastu telefoni, mis helises vahetpidamata. Multifilmide dublaaži sattus ta tegema pigem juhuslikult. Üks tollane toimetaja nimelt ei osanud eriti vene keelt, aga kaheksa-aastaselt küüditatud Luule oli Venemaal koolis käinud ja tema vene keelega oli kõik sama heas korras nagu eesti keelegagi. Ning kui peatoimetaja Lembit Remmelgas kord toimetuses ringi vahtis ja teatas, et nii, Žavoronok, nüüd hakkate teie tegema, siis ei olnud mingit vasturääkimist. Luule hakkas ja jäigi.
- Sõjauudiseid lugedes mõtleb ta sageli ajupesu peale, mille olemus ei ole aastatega kuigi palju muutunud. Need vene poisid, kes tema perekonna 1941. aastal küüditasid, pidid ilmselt ju endale ka kuidagi õigustama seda, mida tegid: ajasid lapsed koos ema-isaga voodist välja ja viisid kodunt minema. Sülelapsed, vanad ja kehva tervisega inimesed läksid kindlasse surma.
- 1941. aasta juuniküüditamise päev on Luulel nii hästi meeles, nagu olnuks see eile. Kuigi juba öösel olid ära viidud nende venelastest naabrid, ei uskunud Luule tollal 28-aastane ema, et seesama saatus võiks nendegi peret oodata. Venelannast naaber oli talle küll selgitanud, et Venemaal tehti ka nii ja pääsesid ainult need, kes taipasid kodust pakku minna. "Ema ei saanud sellest aru," meenutab Luule. "Ta ei tulnud selle pealegi, et keegi võiks meid meie kodust ära viia."
- Järgmisel hommikul ärkas Luule selle peale, et isa koputas uksele ja tahtis sisselaskmist. Aknast välja vaadanud Luule nägi, et isa ei ole mitte üksi, vaid koos Vene sõduritega, kes seisavad tema selja taga paljastatud tääkidega. Emale oli juba helistatud, et isa on arreteeritud. Kuulnud, et isal on minek, tormas ema poodi, et talle süüa kaasa osta. Ja kui ta siis kodus isale asju kaasa hakkas pakkima, tuli välja, et isal ei tule mitte üksi minna, vaid temal ja Luulel ka. Ema ei kaotanud tasakaalu. Luule saadeti uuesti poodi juustukera järele ja ema mahutas hämmastava meelekindlusega pesukorvi kõik, mida vähegi oli võimalik mahutada. "Tänu ema tehtud toidupakkidele ei olnud me tee peal päris näljas," meenutab Luule. "Ta oskas kaasa võtta isa kasuka ja minu talvemantli, koguni triikraua, aga elektrit Siberis muidugi ei olnud ja seda soojendati pliidi peal." Väikese Luule riidekohver visati siiski tuppa tagasi, sest küüditamisülemusel saanud mõõt täis. Teie asju on muidu terve vaguni jagu, käratanud ta. Ka isal ei olnud ema pakkimisoskusest lõpuks kasu, sest meeste vagunisse asju ei lubatud. Mehi ja naisi veeti nimelt eraldi ja ka eri kohtadesse. Nii läks isa ees ootavatele kannatustele vastu, kerge hallist riidest suvemantel seljas, kaabu peas ja suvekingad jalas.
- Veoauto kasti tõstetud, vaatas väike Luule puude latvu siin- ja sealpool teed ning mõtles, et näeb neid viimast korda. Ja äkki vaatas Luule ennast justkui kõrvalt, justkui juhtuks see kõik kellegi teisega. Ta on hiljemgi täheldanud, et jälgib oma mõtted ja tegusid justkui kõrvaltvaataja pilguga.
- Varem korduvalt keskkõrvapõletikku põdenud Luule sai selle tõve külge ka Siberi teekonnal. Ühes kaks nädalat väldanud vahepeatuses tuli Luulel magada turuplatsil lihaleti peal ja siis see valu uuesti pihta hakkas. Kui kodus raviti seda tõbe nii, et tohter torkas trummikile lihtsalt läbi, et mäda välja pääseks – see oli kohutavalt valus, Luule karjus iga kord nagu ratta peal –, siis loomavagunis torkajat ei leidunud. Järgnesid meelemärkusetud päevad, mis lõppesid haiglas. Nõnda oli Luule äkki lahus nii emast kui ka isast, sest ema haiglasse kaasa ei lubatud. Kiirabiarst pani ema tarvis vähemalt paberitükile kirja, kuhu laps viiakse, nii et Luule ja ema said kirju vahetada.
- Luulet opereerinud arst ütles, et sellisest haigusest saab kõigest 5% terveks ja üksainumas protsent jääb mõistuse juurde. Nii et Luulel vedas mis hirmus. Muu hulgas sellega, et arst osutus lahkeks inimeseks. Luule elas mõnda aega pärast haiglast väljakirjutamist tema juures, kuni tohter ära korraldas, kuidas ta ema juurde Tomski oblastisse pääseb: rongiga, laevaga, postikaatriga, mitme hobusega. Ema üllatus oli ikka väga suur, kui tütar äkki õues seisis ja ise sugugi ei teadnud, kuidas ta õieti pärale jõudis. Luule pidi Siberis veetma kuus aastat, ema jõudis koju alles 1958. aastal.
- Üks erakordselt vapper ja otsusekindel naine on see Luule, kes omal ajal vene jänesed ja karud ilusat eesti keelt rääkima õpetas.
