Reet Linna

Reet Linna (sünninimi Reet Haug, 1965–1973 Reet Parika; sündinud 1. juunil 1944 Leningradis) on eesti ajakirjanik, laulusõnade autor ja estraadilaulja.

Intervjuud

Tütre Hanna-Stina kaaslastest, kunagistest Palestra tantsutüdrukutest, sai eluaegne sõpruskond. Ükskõik, kus või mille tähistamiseks nad kokku saavad, ikka esitavad vähemalt ühe tantsu, olgu nad pealegi nüüd kõik juba viiekümpised.
Viiekümneselt oli minul murdekoht. Üks mu kuulus saatesari sai teles otsa. Ees terendas must auk, ka eraelus. Ütleme, et ma polnud siis mentaalselt hirmus äks. Suurt pidu ei teinudki, vaid mõtlesin sünnipäevaks sõidu välja. Põrutasin jahil Naissaarele pere ja lähimate sõpradega. Mõtlesin telestki lahkuda. Hagi Šein, tollane telejuht, ütles: "Kuhugi sa ei lähe!"

Minu 55 sai juba ägedam. Stiilipidu: rock'n'roll ja bugivugi – need on minu elu tugi. Oma sada sõpra kutsusin Lillepaviljoni kokku.

Praegu mõtlen, et 80selt olen vist isegi aktiivsem, kui olin 50selt. No ei keksi-karga ehk enam nii palju. 75selt lõin veel kõvasti tantsu. Näis, kuidas seekord kujuneb.

Põhiline, et need vahepealsed 30 aastat – issand, kui palju! – on töötanud minu kasuks. Olen saavutanud enesekindluse, positiivse mõtlemise, mis kandub ka teistele mu ümber. Mul pole olnud enam väga halbu hetki. Kauge minevik, sealt edasi on läinud ainult ülesmäge. Olen praegu veendunud, et kunagist 1970ndate vaba lillelast on minus praegu rohkemgi välja löönud. Näe, tätoveeringugi lasin käe peale teha. Aga ka tõsiselt – ülesmäge. Ju siis pidi nii minema.

Seda sarnasust tunnen emaga küll, et pean täpselt teadma, kus keegi mu lastest on, kuidas neil läheb. Muretsen, miks ei helistata. Helistan ise, saan vastuse: "Aga ema, me just rääkisime ju!" Jõuludeks pingutas ema teha kõigile kingitusi. Mina ka. See emahool ja armastus lööb järjest rohkem välja. Võib-olla ongi see me üks ja ainus ühine. Muidu olin mina ikka väidetavalt isasse – see, kes läbi seina läheb. Õde on memme moodi tagasihoidlikum.
Seda juhtub, et teen kodus midagi, ja kui tuksi läheb, torisen kõva häälega. Taipan: issand, ma räägin iseendaga!

Aga peeglisse vaadates näen, et õnneks on mul veel maad minna. Paraku mõtlen ka selle peale. Mõistus ütleb, et ei saa ju igavesti kesta. Noh, kümme aastat ehk on veel hästi.

Mul on noorte seas sõpru, uute muusikute hulgas toredaid tuttavaid. Näiteks EiK, või Reket, kes meil telemajas söömas käib. Ma pole see tüüp, kes ütleks, et rohi oli rohelisem ja taevas sinisem. Igal ajal on oma head ja vead. Üritan ajaga kaasa minna ja aru saada, miks üks või teine asi nii on. Praegu kõik muudkui räpivad, meloodia kaob muusikast. Aga seegi on vaid üks aeg. Muusikas nagu inimese eluski on eri perioodid ju.

Kui keegi noortest tegijatest mulle meeldib, ütlen talle seda. Näiteks presidendi roosiaia vastuvõtul kõndis vastu [kümnevõistleja] Janek Õiglane, hüppasin talle teele ette – "Tere, mina olen Reet!" – ja kiitsin teda. Olen üldiselt väga uudishimulik. Hoian end kursis muusika, ka spordiga. Poliitikaga, kuigi sekkuda sellesse ma ei taha kopika eestki.

Mulle istub Marcus Aureliuse mõttekäik: vanust pole olemas, on vaid viis, kuidas elad. Kui sa ka kulud, leia endale uued väljundid, mis sobiks su eaga. Võidu peale enam jooksma ei hakka, aga jooksed siis omas tempos. Kuni pea töötab, pole põhjust muret tunda. Võib-olla tõesti vahel tunnen, et jalad ei tule järele.
Pole saladus, et võtan vererõhutablette. Viis-kuus aastat tagasi lendas rõhk ühtäkki taevasse. Arst imestas ka: pole võimalik, te olete ju nii sportlik. Ilmselt oligi ületöötamisest. Nüüd olen sellega lõksus. Möödunud nädalalgi vajus väga madalale, siis jälle tõusis väga kõrgele. Ise loodan, et ehk rõhkkondade vahetuse tõttu looduses, aga võtab mõtlema, kas vean järgmist teleaastat välja.

Ma ei tahaks olla see tädi Leida, keda lõpuks veeti kui maskotti pangaautomaadi juurde reklaampilti tegema. Kui teles jätkan, siis oma selge otsusega. Nüüdki rääkisid nad mulle auku pähe, et kui ma tunnen, et ei jaksa enam saadet juhtida, siis lugegu ma vähemalt vahetekstid sisse. No selleni ma küll ei lasku. Juhin, teen ise intervjuusid. Vaat see on mul tõsine otsustamise koht igal kevadel.

Mu produtsent Andres Arro ütleb samuti: "Kuule, sa ei pea nädalatki kodus passides vastu." Nii ongi, mul on seda vaja – kuni jalg tatsub ja suu matsub, pean olema inimeste keskel.
See oli nüüd pauk, kui mulle anti Kuldne Plaat panuse eest meie muusikasse. Olen edev, aga seda au ei osanud endale oodata. Kuigi olen ju aastakümneid laulnud, teinud hulga väärt muusikasaateid ja palju tekste väga popiks saanud hittidele.
Paar suve tagasi – kelgin ikka sellega – võttis Robert Rool oma saates mu Ferrari rooli kihutama. Punane lahtine luksusauto, ilus suvepäev, YES! Vanem poeg ütles pärast: "Ema, mina pole elus Ferrari rooli saanud, aga sina tegid ära."
Ka tänu "Prillitoosile", toredale koostööle režissöör Elo Selirannaga olen teha võtnud hulle asju, mida varem teinud pole: õngitsenud kala, rinnuni vees, kõlkunud flygrossing'u rihmade otsas maa ja taeva vahel. Pisiasjad, aga ikkagi – ületasin ennast!

Vaid benji-hüpped ja allveeujumine on need kaks asja, mida ma kohe kindlasti ei tee. Kardan kõrgust ja sügavtumedat vett. Jääaugus suplemas käin ikka, see ei ole ju vanuses kinni. Olen veel üsna riskialdis – tegema midagi, mida mu vanuses ehk ei sobiks.

Minul on raske jalgu alt ära lüüa. Mõni nõme väljaimetud kollane leheuudis minust – küll minu suust tulnud, aga pealkirjaks kontekstist välja rebitud tsitaat – lööb endast välja. Aga selle peale ütlevad sõbrad: täna uudis, homseks unustatud.
Juhtub, et mõnel päeval pea valutab. See läheb stuudios kaamerate või laval publiku ette astudes meelest. Mistahes valu või väsimus kaob siis kui pühitult.
Aga PRAEGUGI tunnen ju seda tõeliselt head tunnet, et olen oodatud. Lisaks laulmisele kutsutakse mind kokkusaamistele niisama juttu ajama. Juunis olen kutsutud Jõhvi raamatuklubisse. Ei saanudki täpselt aru, mis ma seal tegema pean, aga ju nad tahavad minuga lihtsalt kohtuda.
[Poeg Robert Linnast:] Kanaemana kipun küll pisiasjade pärast muretsema rohkem kui vaja, aga ei kordagi nii, et mis nüüd saab – kas ta leiab elus oma tee. Õpingute aegu Balti filmi, meedia ja kunstide instituudiski oli Robil bänd juba olemas. Tasapisi need Elevandid siis alustasid. Lihtsalt õppimine seal koolis võttis rohkem aega, kui oleks pidanud. Ühel või teisel põhjusel – ma täpselt ei teagi, kas oli hoopis õppejõududes kinni. Täna on Robi vägagi selge nägemusega. Teab täpselt, mida teeb. Suurepärane isa, kuidas tema hoolib oma lastest, kaasast!
Pean ütlema, et kõik minu kolm last – meie last, eks ole, pole ju üksi neid lapsi kingituseks saanud – on oma tõelise mina ja elu leidnud. Robert omale õige naise, ka tütrel ja vanemal pojal on suurepärane perekond. Nemad kumbki leidsid oma õige teisepoole teisel katsel. Nii see elu käib, sa pead leidma omale õige teisepoole.
Me ju sageli ei kipu üldse analüüsima seda, et igas konfliktis on kaks inimest, ega ole nii, et vaid üks on süüdi.
Elus on hästi palju enda teha. Ikka komistan ja kukun, aga sellesse ma usun, et igaühel on kusagil teinepool, kes tuleb üles leida.
Oluliselt lihtsam oli, kui igasugu tehnikavidinad veel polnud. Näen seda kümneaastase tütrepoja pealt sageli. Elame lähestikku, tahavad isa-ema õhtuti kuhugi minna, tuleb Jon Marten minu juurde. Ikka näpud telefonis. Ta on üritanud ka minu arvutisse mängima pääseda. "Ei, mul on töö siin," ütlen siis. Vaat nii.

Väike pojatütar Evikenegi haarab oma kolm aastat vanema venna Alberti tahvlimängude järele. Kas ta arugi saab, mis seal toimub või kes seal liigub, aga näpud muudkui käivad nagu suurel vennal ees. Et neid toast õue saada, on vaja leida see miski: parki mängima või nukuteatrisse või... Sellegagi on tegemist, sest mängupargidki on kõiksugu robotite, prillide ja imeviguritega. Lastemaailm on kohutavalt muutunud.

Korra suutsin neid üllatada. Alberti sünnipäeval, Roberti naise juures, tellisin neile Piibu ja Tuudu kohale. Sain nad kõik, suu imestusest lahti, vaatama, vanemad ka. Järelikult on nende maailmas mingisugused augud, kust kaudu tuleb sisse pugeda, et see neile korda läheks.

Olen "Prillitoosi" saatest palju kasu saanud. Ära pane prille kunagi klaasidega vastu lauda! See õpetus püsib mul kogu aeg meeles.
Ka kultuurilugusid on mul saates järjest olnud.

Viimane õnnelik juhus, mille [režissöör] Elo [Selirand] mulle ette ajas, oli intervjuu Elin Toonaga, kes on Ernst Enno lapselaps. Tegin oma taustatöö ära – nii huvitav, varem ei teadnud sellest midagi.

Ooperilaulja Aile Asszonyiga tegin lõigu tema vanaisast John Porist, kes oli Eesti ajal tuntud orkestrijuht ja tantsumuusik, Valter Ojakääru eakaaslane.

Mulle meeldib, kui öeldakse, et "Prillitoosis" on kultuuri rohkem kui "OPis". Ja see on fakt, et nii öeldakse!

Praegu tuli meelde hoopis üks Viiratsis minuga pilti teha tahtnud naine. Tema tütar tutvustas: "See on minu 90-aastane ema, soovib väga teiega tuttavaks saada." Saime.

Ta nägi nii nägus välja, sirge seljaga. Ütles, et ta elul pole viga: "Ma kuulen ja ma näen, ja mul on nii palju veel teha."

Sel hetkel mõtlesin: no issand, minul on siis kõik ju alles ees veel.

Vaat selline daam, maakohas, tõeliselt kaunis hallipäine, pärlid kaelas, hoolitsetud. Mõtlesin, vaat sellest prouast võtaksin eeskuju küll.

Ei ütleks, et mu lemmikpaik on stuudio. Pigem mu kabinet, mu oma ruum. Jagan seda üle 30 aasta Jaak Tammearuga (assistent-administraator, ETVs 1973. aastast – M. K.). Seda poissi mina oma toast ära ei anna! Temast on hästi palju abi. Meil on sünergia, kõik maailma asjad arutame läbi. Soovin igaühele nii head turvalist kolleegi.
Telemaja kohvik on koht, kust kohe kindlasti iga päev läbi käin. Olen suhtleja inimene, mul on vaja rääkida, kuulata. Ei, kes-kellega-käib-uudised mind üldse ei huvita. Mul kukub iga kord suu lahti, kui kuulen, et keegi on jälle lahutanud. Lihtsalt üldiseid jutte, kes kus kontserdil käinud, niisama maailmajutte tahan ajada.
Teine kindel suhtlemiskoht oli grimmituba. Nüüd on kõik grimeerijad lepingulised, ukski vahepeal lukus. Kuni olid palgalised grimeerijad, käisid istusid sealt läbi, said kõik maja uudised korraga teada. Seda on teised ka öelnud, et grimmituba oli telemaja õlatunde koht. Sellist ühtehoidmist paraku meil siin majas enam pole. See on 21. sajandi õnnetus. Mitte ainult teles, vaid igal pool, kõik panevad, klapid peas, oma rida.
Raamatusse rääkisime, et olid 1990ndail telesaatejuhtide populaarsuse edetabelis igavene kolmas. Nüüd oled Reet Oja ja Maire Aunaste ammu ekraanil üle elanud.

Olen. Sellegipoolest, kui meil kevaditi kolleegipreemiaid jagatakse, pole mina siit majast aastakümneid ainsatki saanud. Tunnen lihtsalt rõõmu, et meie "Prillitoosil" nii hea reiting on. Viimasel ajal isegi parem kui õhtustel saadetel. Asja sest tühjast numbrist, palju enam loeb, kui tänaval tullakse tänama: oih, Reet Linna, teil on nii tore saade, ärge seda lõpetage! Ja seda juhtub ikka väga palju kohe. Palju parem kingitus kui aukiri.

Tean, et olen edev. Minu suurim viga: räägin vahel kõva häälega seal, kus ei peaks. Sellel on tagasilööke olnud, aga mitte liiga palju. Nüüd olen õppinud mõtlema, mida kus ütlen, keelt hammaste taga hoidma. Jorisen parem oma armsas kabinetis Tammearuga, kui mõni asi on nõme ja mina nii ei teeks.
Tean, olen päris hea suhtleja. Arvestan, et telesaated ei sünni üksnes minu tegemisel, selle taga on terve meeskond. Neid tuleb usalda, nendega tuleb leppida. On juhtumeid, kui nagu ei klapi hästi – siis tuleb ka madistada natuke. Ma pole väga suur tõe näkku ütleja, see on ehk mu kõige suurem viga. Nüüd olen õppinud ütlema: mulle ei meeldi, ma ei tee seda, kõik!
Räägin ühe hetke veel Viiratsist. Vaheajal tuli minu juurde üks väikene naine, võis olla 70 kanti. Ütles, et tal on rääkida kurb lugu. Mina mõtlesin, et kas on ilma peale üksi jäänud või midagi sellist. Aga ei.

"Te siin laulsite MERLi "Saagu nüüd, mis saab" ja meenutasite Marju Kuuti. Minu mees on saarlane, sattusime käima seal kalmistul. Marju Kuudi haual ei ole muud kui väike vilets tahvel tema nimega," rääkis see naine, pisar prillide taga.

See jutt tuli nii õigel ajal. Mul on südames olnud soov, et tahan Marjule korraliku hauakivi lasta teha. Möödunud suvel, kui Elle [Kalmo] oli Kanadast siin käimas, viisime kolmekesi Laglega [Alpius] sinna hauale lilled. Rääkisin isegi [kulka juhi] Margus Allikmaaga. Tema lubas: "Jah, tee avaldus! Toetame."

Mõtle, seda muret tuli rääkima inimene, kes on lihtsalt olnud Marju fänn. Ei sugulane ega tuttav. Et tema mõtleb meie väikse tagasihoidliku Marju peale. Kes ta oli noorena meil kõigist teistest lauljatest, kogu oma ajastki ees, aga jäi lõpuks üksi elurataste vahele.

Eks iga andekas inimene on oma iseloomus kinni.
Marju muusikat ju meil siin kaua ei mõistetud. Ta sai üsna palju vastu näppe. Kui aja muutudes lõpuks märgati, et meil on selline maailmamõõtu anne, oli liiga hilja. Siis oli Marju juba haiget saanud ja sisemaailmas vist katki. Seda lappida oli keeruline.

Noori fänne Marjul leidus. Aga toetajaid kasvõi kultuuriministeeriumis, kes oleksid hoidnud-aidanud, neid polnud.

Jah, hästi palju noori, aga ka vanu unustatud lauljaid olen ekraanile toonud. "Prillitoosis" olid mul ühes saates isegi punkarmuusikud – nüüd õnnelikud vanaisad.
Eesti esimese õdede duo tiitli napsasid endale Kaja ja Ele Kõlar. Miks ei olnud need Reet ja Eve Haug? Sa ei märganud väikeõde selle pilguga vaadata?

Jah, isa ütles alati, et Eve on minust andekam. Mina olin lihtsalt iseseisvam, see, kes võttis kätte ja läks. Oma rida pidi.

Eve laulis aastaid Kergemuusikakooris. Hiljem tegi sooloesinemisi ka ja laulis isaga laval. Mina jäin isa peale pahaseks. Ei suutnud talle andeks anda, et ta tegi, nagu ta tegi, lahkudes meie perest teise juurde.

Kalendris on mul vahepeal tühje lehti ka, muide.
Praegusel ajal... elu on kõigil inimestel karm ja keeruline. See sõda seal... lähedal. See on kõigi alateadvuses hirmuna, et kogu see jama jõuab kätte ka meile. Majandusel on nokk allapoole. Paljudel pole rahalist kindlustunnet. Inimestes lööb välja kibestumist, üksteisele ärategemist. Kes ei saa oma eluga hakkama, keerab käru teisele. Emotsionaalsemal osal meist, loomeinimestel võib see maailma täiesti puruks lüüa. Ei nähta enam mõtet, tulevikku, vaid musta auku. Teadmata, mis aasta pärast saab. Paljud langevad masendusse, isegi lapsed on depressiivsed.
Minusuguste ekraaniinimeste ülesanne on jagada inimestele häid emotsioone. Näidata, et ka vanematel inimestel võivad silmad särada. Et kui sedasi edasi ei saa, õpi teisiti tegema. Kas või muusikudki. Ei pea halama depressiivseid nutulaule – kindlasti on ka neid kellelegi vaja –, kõlama peaks rohkem PRAEGU, et me elame veel. Kas või päev korraga – aga elage! Elu on üürike, ei tasu seda kurbuse ja hirmu, veel vähem tigeduse peale ära raisata.
Praegu on maailmas nii suured muutused. Kui juba öeldakse avalikult, et kolmas maailmasõda on alanud, peame tõsiselt mõtlema elu kaitsmisele. Minu majal on kelder olemas, aga...
Rohkem kui endale mõtlen praegu, mis saab mu laste, lastelaste elust. Seda õudust ei tahaks neile küll. Ei taha, aga mõtlen paratamatult.
- Reet Linna, intervjuu: Meelis Kapstas, "Reet Linna refrään: on vaid hetk, milles viibime praegu", Postimees, 11. mai 2024

Laulusõnad

Kuuma päikese eest merre sukeldun ma,
liuglen lainete sees, puhkan soolases vees.
Pärlipüüdja olla võiks,
kui kord ehtsat pärlit näen.
Kuuma päikese eest, oooo,
korraks peitu vaid poen.

Kas tõesti näen ma viirastust,
näkineid seal kullases rüüs.
Tal päiksepärg on ehteks peas
ja kõnnib nõtkelt lainte peal.
Samas vahtu kaobki ta,
talle järgi sukeldun ma, pea ees,
leidsin ma, leidsin ma, pärli tõelise veest.

Reet Linna, "Pärlipüüdja", Postimees (laulusõnad Hank Millsi viisile, Eestis esitanud ansambel Karavan)

Tervitusi toome palmisaarelt
see, kes olnud seal, teab mis on feeling.
Rahvas väike on seal palmisaarel,
kuid teab igaüks, mis reggae on.

Vähest raha peab seal kokku hoidma,
sest teab igaüks – tööd raske leida.
Suures linnas, seal neid näeme tihti,
moekad riided seljas, käivad tšikid…

Reet Linna, "Tervitusi palmisaarelt", Sasslantis (Eestis esitanud ansambel Radar)

Värin käib mul üle selja,
jälle teed mu kulul nalja.
Oma võimu ära näita.
Olen niigi peata!

Kas oled sa see,
kes täna õhtul veel
võtab rindu südame?
Ja valiku teeb,
ainus šanss on see
näidata et oled mees!

Nii ma teen!
Nii ma tõesti täna teen!

Sinu valinud ma!
Valinud nüüd ma!
Olen sinu valinud ma,
valinud nüüd ma!
Olen sinu valinud ma,
valinud nüüd ma!
On kindel see
ja nii ma teen!

Reet Linna, "Sinu valinud ma", Sasslantis (tuntud filmist "Grease", Eestis esitanud Ivo Linna)

väikest poissi tean
kes elas nagu filmis
sõbraks Charlie Chaplin
partner Robin Hood

kõike tahtis teada
ise olla juures
tal oli oma maailm
aardeid täis

väikest poissi tean
imemaal ta elas
suures hõbelossis
päiksekulda täis

pruukis tal vaid mõelda
soovin olla Tarzan
juba ongi džunglis
ja Jane tal silme ees

said unenäost täismehe laulud
et kord võiksin olla seal kange mees veel
said unenäost täismehe laulud
kus aeg hoiab alles lastemaa

Reet Linna, "Väikest poissi tean", foorum kitarr.astar.ee (laulusõnad eri andmeil kas N. Burtoni või David Formani viisile, Eestis esitanud ansambel Karavan)

Kuule, inimene, vaata ja sa näed,
et me oleme kõik ühesugused,
kõik, meil on üks süda
ja me armastame ja kurvastame kõik ühtemoodi
ja maailm, kus me elame, on meie kõigi jaoks üks

üks laul, üks viis, üks rütm
me sinise taeva all

üksainus elu ilmas elada meil,
üksainus süda rinnas armastab teid,
ühtemoodi on maailma loodud meid -
sind ja mind

sa rõõmu tunne elust
ja tundeist mida tunda veel võid
ja sellest, et on lauluhääl
ja kevad sooja tagasi tõi....

Reet Linna, "Üks laul, üks viis", "Laulge kaasa!" nr 83, 1986 (viis Peeter Vähi, tuntud lauluna ansambli Vitamiin esituses)

Nägin und maast, mis kusagil kaugel,
see oli päikest täis ja kõneldi seal lauldes.
Sirged teed viisid apelsinimajja.
mulle öeldi, et see maa on Jambolaya.

Jambolay', miks küll ilmsi sind ei leia?
Kas ehk teed su juurde nõnda raske leida?
Tahaks tantsida apelsinimajja.
Õnn on see, kui leiad oma Jambolaya.

Seal sambarütmis käis tormakas elu,
ei teadnud keegi, mis on mure, mis on valu.
Mustad särasilmad naeratasid vastu,
kui mu jalg suurel teel aralt astus...

Nüüd jäänud oli veel ehk mõni samm mu sihti
kui äkki tuhmus kõik ja jälle olin üksi.
Nii ei jõudnudki ma apelsinimajja.
Kuhu kadus ta siis, oo Jambolaya?

Reet Linna "Jambolaya", laulud.ee (Eestis esitanud ansambel Apelsin; mõnel pool on ekslikult nimetatud autoriks Ott Arder)
- Laulud.ee anonüümne kommentaar: "Laulu eestikeelsed sõnad pole tõlge, vaid uus tekst, mis loodi, teadmata seda, mis on jambolaya. Provanssaalikeelne jambalaya tähendab segaputru ja riisipilaffi. See on Louisiana kreooli ja cajun'i prantsuse-hispaania mõjutustega roog. Cajun'i "pruun" jambalaya pärineb Louisiana soisest maapiirkonnast ja see võib koosneda erinevast metsa- ja veeloomade lihast, sh kana- või kalkunilihast, sibulast, rohelisest terapiprast, puljongist, vürtsidest, riisist. Maailma jambalaya-pealinnaks on Louisianas asuv Gonzales, kus kevaditi toimub jambalaya-festival."

Välislingid