| „
|
— Sel aastal ei jaksanud nartsissid pikemalt oodata. Nad surusid end läbi maa külma kooriku ja lõid tuhmunud lume sees õitsele. Otsekohe tuli metsik läänetuul ja keerutas nad pusasse, näpistas varsi, kiskus ära kuldsed trompetid, tuuseldas ellujäänuid ja surus nad maadligi. Kassid hulkusid tagaukse juures, kõheldes, kas riskida õueminekuga; nuhutasid tuult, korts nina otsas. Nartsissikeerises lebas vana labrador, otse tormi südames. Pea oli tal tõstetud, kõrvad kikkis; valvsalt nuhutas ta õhku; vaatas, kuidas maailm muutub, kuidas uus aastaaeg läheneb. Teda silmitsedes mõtles Janet äkilise kurbusega: "ja seda ma enam ei näe", sest koer suutis veel vaevu kõndida; tema tagakäpad olid viletsaks jäänud, teda tuli aidata sisse ja välja ja trepist üles. Ja ometi lesis ta seal väljas, kartmatult, tervitades väärikalt seda, mis iganes tulemas oli, hooletute kirevate lillede seas, kelle aeg oli veelgi üürikesem. "Kaunid nartsissid, kui kurb on meil näha, kuis juba tõttate minema." Kaunis labrador. Mõnikord mõtles Janet, et elu ainus eesmärk on õpetada, kuidas surra. Nagu peaaegu kõiges, nii selleski said loomad paremini hakkama kui inimesed.
—
— Elspeth Barker, "Oo, Kaledoonia", tlk Liisi Rünkla, 2022, lk 164
|
”
|
