Mine sisu juurde

Mare Pork

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Mare Pork (neiuna Mare Metssoo; sündinud 17. aprillil 1950) on eesti psühholoog, psühhoterapeut ja koolitaja.

Intervjuud

[muuda]
  • Kas pole kohutavalt kahju, et kogemata raisatakse oma eluaega negatiivsusesse kinni jäädes ning kaldutakse nägema eelkõige piiranguid, puudusi ja kaotusi, kogedes seetõttu meeleheidet ja pettumusi ning muutes nii mõnigi kord viljatu rahulolematuse püsiseisundiks? Kas olete mõelnud, kui palju aega oma elust tuntakse rahulolematust, mis pole edasiviiv, vaid pigem piinav?
  • Keegi ei tee seda meelega, ving ja vimm on inimkonda saatnud läbi aegade ja just seetõttu peame oskama kõrgelt hinnata võimalust õppida rõõmustamiskunsti.
  • Kiirustamine lisab ärevust, ärevus väsitab ning väsimus on depressiooni oluline osa.
  • Mõnikord õpib inimene rohkem kriisisituatsioonis, aga tegelikult saab ta väga vabalt teha oma elus vajalikke muudatusi ka ilma suurte kriisideta.
  • Viha ja hirm hävitavad nii ühe inimese kui ka terved inimkooslused.
  • Selleks et inimene saaks valida oma tundeseisundeid, peab ta kogema seisundi muutust sõltuvalt sellest, mida ta ette kujutab, mida teeb või mida mõtleb. See, millele ma keskendun, on tegelikult minu enda valik, ja teadmine, et ma saan ise suunata oma tähelepanu ja sinna liigub siis ka mu siseenergia, on minu arvates tarkuste tipp.
  • Kui vastata küsimusele, mis on mõttetu kannatus, siis mõttetu kannatus on see, kui sa oled kogu aeg väljast tulevate ja enda seest käivituvate tunnete ohver, et sa oled kogu aeg sundsituatsioonis, kus sa püüad midagi vältida, aga vältimise kaudu vaid säilitad pingeid.
  • Esimene asi on aru saada, et organisatsioonijuhil on õhkkonna kujundamise vastutus ja juht on see, kes õhkkonda kujundab. Kui su töötaja vingub, siis mingil juhul ei lase sa end sellest kaasa tõmmata ega hurjuta teda "Mis sa jälle vingud!", vaid saad aru, et sul on vaja ümberlülitust, sul on vaja õhkkonda muuta, öeldes näiteks "Jah, aga vaatame siis koos, mis me selles olukorras teha saame. Mis ettepanek sul on?"
  • Olles lõpuni lahke, peame vingujate puhul aru saama, mis on selles vingumises nende endi jaoks nii head. Kõigepealt on inimkond vingumises kindlasti meister, sest seda pole vaja õppida, inimesed on põlvkondade viisi vingunud, järelikult on see midagi, mida on kindel ja tore tunne teha. Nad on oma mugavustsoonis ja seda peab aktsepteerima. Vingujad ei ole mitte kuidagi rumalamad, vaid teevad seda, mida oskavad. Teine vingujatepoolne argument on see, et kui inimesed koos vinguvad, siis on neil ju vajatud ühtekuuluvustunne.
  • See on meie kultuuri osa, harjumuslik normaliseeritud vingukäitumine, mis on segamini vihakõne ja vimmaga. Sageli ei teatagi üldse, kuidas virin ja vimm tekivad.
  • Et sa oled võimeline võtma iseenda seisundi suhtes distantsi, nägema suurt plaani ja võimeline tegema vajadusel ümbertõlgendamisi, sest sealt tuleb vabadus. Inimese vabadus seisneb mõistmises, et ta ise saab valida oma seisundeid. Kas see pole fantastiline?
  • Kuigi evolutsioon ja kultuur on kallutanud inimese negatiivsesse nihkesse, mis tähendab eelkõige ohtliku, halva ja puuduliku märkamist, on õnneks tõestatud ka, et alati saab õppida uusi ja kasulikumaid mõtlemisviise, et siis positiivsesse nihkesse jääda.
  • Hommikul üles tõustes on suur tarkus teada, et tänane päev on ainukordne ja kindlasti kordumatu. Ja see teadmine mitte ei hirmuta sind, et sul on nüüd kiiresti vaja kõike saavutada ja kõik on tegemata, vaid mõistad, kui väärtuslik ja pidulik on päeva erakordsuse teadvustamine.
  • Kui me mõtleme, mis rõõm tundetasandil on, siis see skaala on hästi lai ja pikk. Ühes otsas on kirglik rõõm, teises otsas väga rahulik rõõm ning vahepeale jääb veel tohutult palju erinevaid rõõme. Ja kurbus on kindlasti rõõmu liik, see on rahulik leppimine kaotusega, rahu tegemine ja rõõmustamine selle oskuse üle.
  • Pandeemia ajal rääkisin, et palun vaatame neid häid asju, mis on pandeemiast sõltumatud, mis on meil alles. Kas armastus on alles? Me saame igal ajal põhiväärtustest kinni hoida.
  • Inimesed saavad asjade väärtusest paremini aru ikka siis, kui nad sellest ilma on jäänud.
  • Kui sul on parajasti midagi hästi läinud, said mingi jama ära hoitud ja tunned kergendust, siis puudub oskus ja harjumus teha paus ja head tunnet nautida! Kui oled midagi saavutanud, mingi töö ära teinud, siis mida tubli eestlane tavaliselt teeb? Võtab kohe järgmise töö ette.
  • Teadsin juba ammu, et kui inimesi surutakse kogu aeg aina tublimad olema, siis see vana tarkus, et loorberitele ei tohi puhkama jääda, ei kehti. Niipea kui esimese loorberilehekese kätte oled saanud, viska kohe pikali ja naudi, sest muidu saad teise pärja, mis ei ole loorberitest.
  • Õnneks on edukuse üheks kriteeriumiks saanud nüüd ka hea tuju.
  • Miks lemmikmuusika kuulamine on hea? Sest see on ülekehaline kogemus. Kui sa oled muusika sees, siis naudid seda iga keharakukesega. Narko ja alkoholi puhul on tulemus sama, aga mõnuainetest saab ülekehalise kogemuse liiga kergesti kätte ning nende tarvitamise tagajärjed on paraku sageli katastroofilised.
  • Sa pead õppima kehalist tunnet salvestama nii, et sul on sellest mälujälg. Sa tead, mis tunne on hõljuda soojas vees päikese käes, kui sul ei ole mitte ühtegi selget mõtet peas, samal ajal meeleselgus on väga suur. Meeleselgus just sellisel kujul, et tajud kõiki asju väga täpselt ja su taju on väga rikkalik. See on tulnud teadveloleku kaudu, et taju diapasoon suureneb.
  • Miks peab korrutama negatiivseid asju, kui saab korrutada positiivset? Aktiivne positiivne suhtumine on hooliv, sest inimene, kes sinust hoolib, rõõmustab ju sinu rõõmu üle vahel veel rohkem kui sa ise.
  • Sa võid rääkida, kui halvasti kõik on, aga siis peaks tulema ka ettepanek või üleskutse, kuidas sellega tegeleda, muidu on targem vait olla.
  • Ma olen nii palju võidelnud sellega, et laps saab mingi oma loominguga valmis, tuleb seda näitama ja talle öeldakse, et alati saab paremini. Nii ütlevad sageli ka juhid, kes oma töötajatele tagasisidet annavad. Miks sa seda ütled? Isegi siis, kui see oleks objektiivne fakt progressi teenistuses, on see ikkagi inimest tühistav ja seetõttu lubamatu.
  • Sa võrdled ennast iseendaga, aga seda peab olema ka tore, huvitav ja lõbus teha. See kehtib absoluutselt iga eluvaldkonna kohta. Mõttetu kannatus, mis seni tippspordiga päris kaua kaasas on käinud, on õnneks ka juba hoiakuna muutumas.
  • Kui võidad nii, et teised on kaugel taga, siis pole üldse nii uhke ja tore, ja kui miski on liiga üle jõu käiv, siis see samuti ei motiveeri. Inimene suudab rohkem pingutada, kui talle eneseületus meeldib ja see ei tule liigse kannatustega.
  • Uue teadmise omandamiseks käivitavad inimese näiteks mõistatused, inimesel peab olema lõbus midagi uut teada saada.
  • Kui ma võtan selle aja, et uurida tunnet, mis mul on, siis ma olen juba vaatleja, mitte ei istu seal kõrvupidi üleni sees, ma teen enda jaoks oma sisemaailma ruumi juurde ja annan endale vabaduse oma tundeseisundiga tegelemiseks.
  • Kujutlus ühendab omavahel emotsioone, mõtteid ja kehalisi aistinguid ning kujutlus ja tähendus üheskoos teevad ära väga suure töö. Aju jaoks ei pruugi olla vahet, kas mingi asi toimub päriselt või sa suudad seda väga selgelt kujutleda.


  • Paraku on välise survestamise trendi muutuse ootamine vähem lootusrikas kui see, kui ikka ise õppida oma seisundit juhtima, ümberlülitusi tegema ja töö ajal puhkama – ikka selleks, et end paremini tunda ja seetõttu ka töötadeski tervem olla. Vajadusel enda seisundi vaatlemises ja ümberlülitumises on palju keskkonnast sõltumatuse saavutamise ressurssi.
  • Pandeemiaaeg tõi välja töötamise variatiivsuse – mõned ei suutnud kodus tööd üldse lõpetada, teised ei teinud aga midagi. Eks inimkond õpib kampaania korras – praegu näiteks kümnest psühholoogi või psühhiaatri vastuvõtule tulevast kliendist üheksa väidab, et neil on kas ATH või läbipõlemissündroom. Nii et ühtpidi on ka läbipõlemine natuke trenditeema, ent teisalt ei ole selles midagi halba, sest inimkond õpib niimoodi. Lõpuks loksub kõik rohkem paika.
  • Näiteks kui andsime reeded vabaks, ei olnud sellest kasu, sest töö tuli lihtsalt vähemate päevadega ära teha. Töökoormus ju ei vähenenud.
  • Samas on inimestele vaja siiski õpetada nii pauside pidamist kui uute asjade tegemist. Ma ütlen koolitustel ikka, et aeg-ajalt peab endale lubama seda, et lihtsalt ei viitsi. See võib olla nii tervislik, et väärib juurutamist.


  • Terapeudina ma tean, et kui inimesel on väga paha olla ja tal õnnestub natukesekski oma seisund paremaks muuta, on see juba suur asi.
  • Kõik võib muutuda – ja muutubki. Mitte miski ei ole enam kunagi täpselt sama järgmisel hetkel. Ja sina saad igal järgmisel hetkel otsustada, mõelda, tunda, teha midagi vajadusel teisiti, paremini.
  • Takistused ja väljakutsed on elu osa. Tuleta meelde oma edu. Nii suur kui ka väike edu on sinus, sinu oma ja sinuga.
  • Tuleta meelde oma olulisi kogemusi, millest õppisid. Sama saad teha ka nüüd. Saad muutuda tugevamaks, elutargemaks, lahkemaks, pingetaluvamaks ja mõistvamaks – ning see kõik tasub end ära.
  • Kui sa ei saa seda, mida arvad väga tahtvat, võib see olla suur õnn. Tavaliselt märkad seda alles hiljem, aga see on okei. Kui sa tahad väga-väga midagi ja oled peaaegu sundmõttega sellest, tuleta meelde, kui hästi sa tundsid ennast enne seda, kui sa tahtma hakkasid. Ja kui sa ei saa seda, tunned end sama hästi.
  • Ajal kui karm reaalsus tahab võimust võtta, on tähtis hoida tasakaalu ja lubada endale lõbu. Ka karmi reaalsusega toimetulekus peituvat lõbu saab endale lubada. Vägevaid naudinguid sisaldab nii teadlik leppimine kui ka otsuste kaudu juhitud tunded. Naudingud alandavad pingeid ning suunavad mõtteid ja tegusid positiivsele. Ja sellele, et elu pole mingil juhul ainult võitlus.
  • Olla lahke enda vastu on parim ravim. Valu on elu osa, kuigi meid on varakult õpetatud seda iga hinna eest vältima. Valu annab teada, et midagi on valesti. Selle asemel, et seda, mis valesti, korda teha, hakkame me valu vähendada püüdma. See käib nii füüsilise kui emotsionaalse valu kohta. Kui avastad ka ebameeldiva tõe enda käitumise kohta, jää ikka lahkeks enda vastu – nii on kergem teha muutusi.
  • Teiste inimeste (ka lähedaste) negatiivsust on vaja õppida rahulikult vaatlema ja kohtlema. Oluline on mitte nakatuda negatiivsusest, et olla suhetes konstruktiivne.
  • Alati on maailmas midagi, mida imetleda, mille eest olla tänulik. Sa võid elusolemist õppida tingimusteta armastama.


  • “Palju vabadust” on kaks toredat märksõna, sest vabadus on inimese kõikidest eesmärkidest kõige parem, sisemine vabadus veel kõige olulisem. Külalissuhtes on vastastikust arvestamist ja täielikku pühendumist tohutu palju. Igapäevaelus jäetakse kohtumised tihti hoopis ära, vastastikune toetus võtab teisi vorme.
Ka armukesesuhtest ei tüdineta, sest koos olemist ei ole liiga palju. Alati on kohtumine natuke pidulik, kindlasti on see kvaliteetaeg – ei taheta teiselt seda, mida teine ise ei taha pakkuda. Kurvad lood tulevad sellest, et kui üks on abielus, siis teine on liiga palju üksinda. Hea külalissuhe on ikkagi kahe vaba inimese liit.
  • Nõu andmisega psühholoogid ei tegele. Küsimus on selles, mida inimene tegelikult tahab ja milline on tema enda psühholoogiline ressurss. Nõustamisel peab saama iseendaga parema kontakti ja oma suhetest paremini aru. Mõnikord on vaja vaadata, missugune on otsustamise mehhanism, kui palju vajab inimene kõigutamist ja oma teema sees istumist. Tuleb vaadata, et ta midagi olulist vältima ei hakkaks.
  • Seda, mida lapsed vajavad, peaksid kõik osalejad neile jõudumööda kindlustama. Mida ma olen korduvalt näinud ja mille eest ka hoiatanud, on see, et kui on sinu lapsed ja minu lapsed ning kavandatakse uut abielu, siis väga tihti oodatakse, et ka lapsed hakkaksid omavahel väga hästi läbi saama. Lapsed ei pruugi seda üldse tahta. Kui nemad pole oma vanematelt veel kõike kätte saanud, on neil rohkem vaja oma ema ja isaga koos olemise aega, mitte seda, et paneme suures peres kõik kokku. Samas kui lapsed näevad, et kõigil on koos tore olla, siis võibki ka neil olla tore. Palju oleneb muidugi ka laste vanusest. Murdeealised võivad reageerida suurte skandaalide ja sõjaga. Aga olukord, kus lapsevanem tunneb end kõigi oma tegude pärast süüdi ja laps tajub laia mänguruumi, pole kellelegi kasulik.
  • Nõudlikkus on kasvanud, osatakse tahta ja oma vajadusi sõnastada. Otsitakse emotsionaalset lähedust, kindlasti osatakse rohkem rääkida seksuaalsusest. Mäletan, kui seksiteema varjatuse asemel tuli selle n-ö kohustuslikkus, õnneks on see mööda läinud. Kindlasti ei klaarita enam nii palju, mis keegi kunagi tegi, vaid kohe minnakse tuleviku kokkulepete juurde. Samas kannatlikkust on ikka veel vähe. Väga tihti ei saada paarisuhtes aru, et see, mis teise juures närvidele käib, on pea alati – vähemalt ositi – seotud enda projektsioonidega. Ja siis hakatakse võitlema igasugu kollidega, mis tegelikult on enda loodud.
  • Kiindumistraumad vajavad muidugi klaarimist. Haigetsaamised suhetes jätavad jälje ja neid lahendamata on raske edasi minna. Kannatanu ei tahagi lepituseks tihti muud, et teine tunneks, kui paha tal on. Nii on võimalik traumast üle saada, päriselt leppida – see muudab inimesi lähedasemaks.
  • Ma arvan, et väga paljud koos elavad paarid ei tunne teineteist piisavalt. Nad tunnevad välist, aga ei tea sügavamaid ootusi. Ei tea ka, mis teist kõige rohkem hirmutab ja mida partner endagi eest varjab.
Iseendaga arvestamisele kulub nii palju jõudu, et ei jaksa enam teisega arvestada. On ka neid, kes pühenduvad, proovivad ei tea mida teha ja on enda täiesti ära unustanud. Iseseisvuse teema on ka üks asi, mis on muutunud. Nüüd on liigutud selle poole, et iseseisev partner on põhimõtteliselt parem partner ka paarisuhtes. Tal ei ole liigseid sõltuvusi ega nõudmisi. Ei ole kümne küünega nii kinni, et teisele hingamisruumi ei jää.
  • [Abielust:] Kui vanematel on head suhted, nad arutavad omavahel elu erinevaid asju, siis lapsed õpivad sellest palju. Sisemine turvalisus tuleb lapsel ikkagi vanemate omavahelistest headest suhetest.
  • [Lahkuminekust:] Kui ennast süüdi tuntakse, kiputakse olukorda lastele väga põhjalikult seletama, aga neil on seda väga raske kuulata. Kui lapsevanemal endal on palju valu ja neurootiline, emotsionaalselt ebastabiilne seisund, siis langeb kogu see pinge lapsele. Lihtne reegel on, et vanemad peavad kokku leppima, mida lastele ütlevad. Lapsed tahavad, et ka siis, kui vanemad lahku lähevad, oleksid nad midagi omavahel kokku leppinud, siis on neil kergem. Kindlasti ei taha nad mingeid süvapsühholoogilisi seletusi selle kohta, mis vanemate vahel toimus.
  • Lapsed vajavad eakohaseid seletusi, mis nendega arvestavad. Paraku on seletus “enam ei sobinud” ühelt poolt trafaretne ja teiselt poolt palju-palju küsimusi tekitav. Kui vanemad soovivad selle seletusega teema lõpetada, siis on naiivne loota, et nii läheb. Lapsed tunnevad sätitud legendi ära, sest see pole ehe. Seletus peab tegelikkusele vastama, lihtsalt pole vaja välja tuua neid detaile, millega lapsed ei oska mitte midagi peale hakata. Lahutuste ja suurte konfliktide korral mõjub lastele ikka kõige raskemalt vanemate neurootilisus, see hirmutab kõige rohkem. Vanemate stabiilsus on ju laste stabiilsuse alus.
  • Siiski arvatakse, et ametlikust abielust ei joosta niisama seitsme tuule poole, vaid et see ikka hoiab natuke kinni – mitte lõplikult, aga pikendab lahkumineku protsessi. Praegu pakutakse häid lepitusi, et oleks vähem kohtujamasid.
Üks väga tõsine seletus, miks suhetes esineb totaalset rahulolematust, on see, et tihti oodatakse suhtest lahendust teadvustamata sisekonfliktile ja kui seda ei saabu… On absurdne olukord, kui sul on sõnulseletamatuid ootusi, mis võivad määrata suhte saatuse.
  • Suurt plaani vaadates võib öelda, et suhete mitmekesisus suureneb. Kõikvõimalikke suhtevorme tuleb veel juurde.
  • Ma arvan, et neil, kes on palju suhteid harjutanud, võib tulla ka meisterlikkus. Iga uue armastusega või ühe armastuse sees selle eri etappidel õpid sa järjest paremini armastama. Oluline on ka ühte negatiivi mitte kinni jääda.
  • Armastusel on erinevaid vorme. Võib isegi olla, et külalissuhte puhul on eri armastuseliike väga parajasti jaotatud. On natukene “oma inimest”, on romantikat ja kirge. Just seetõttu, et ollakse vähe aega koos ning suhtes on omad piirangud. Oluline on, et ootused suhtele kattuksid. Näiteks lähedus vs kaugus ehk kui koos või eraldi suhtes ollakse. Sõltuvus vs sõltumatus – see on tohutu konfliktide allikas, kui üks tahab olla täiesti iseseisev ja teine, et oldaks peaaegu täiesti koos. Domineerimine vs alluvus – võib väga hästi sobida, kui ühele meeldib, et teine kogu aeg kõike otsustab. Positiivsus vs negatiivsus – see on tähtsaim, sest kõiki muid asju saab lahendada, kui positiivsust on piisavalt.
  • Pikaajaliste suhete puhul on vaja austust, mis ei jäta sind maha, pigem läheb suuremaks või jääb vähemalt samaks. Hoolimist, nii et mingil juhul ei taha teisele haiget teha. Ja füüsilist meeldimist, mis tähendab mugavustunnet koos olles. Kui seks ja kirg ei tee oma arenguid läbi, siis see ei seo. Väga tihti tuleb ette, et n-ö ära õpitud on ainult kirgliku armumise faas, sealt edasi ei osata ja siis kukub kõik kokku. Seksuaalsuse areng on erinevate seisundite tekitamise oskus. Sa mitte ei tee hoo pealt midagi, vaid kindla peale. Tunne, mida kogetakse, kui osatakse koos olla ja kõik toimib suurepäraselt, seob tohutult.
  • Mida rohkem on raha, seda enam võivad välja tulla tegelikud emotsionaalsed teemad. Nii kaua kui inimene loodab, et raha ajab kõik korda, on ta abitus olukorras iseenda emotsionaalsete korduste ees. Kujutame mõnikord ette, et kui oleks nii ja nii palju rohkem raha, siis saaks kõik teemad lahendatud.
Kõige suuremad vaevad kerkivad sellest, kui sa ei tea enam, mida sa üldse peaksid tegema või mida tegelikult tahad. Nii mõnelegi on šokk, et raha toob kaasa suuremaid probleeme ega lahenda emotsionaalselt olulist. Väga tihti algavad siis spirituaalsed otsingud. Ühel hetkel hakatakse vaimseid asju pidama nii palju tähtsamaks ja lihtsustatult võib öelda, et materiaalne maailm on end ammendanud. Tulevad eksistentsiaalsed teemad ja küsimus, mida mul siis päriselt vaja on. Mõnele on firma pankrot tegelikult selginemise võimalus.
  • Täiuslikkuse müüt on üks kõige hullemaid, selle lõksu lähevad väga paljud. Ebatäiuslikkuse aktsepteerimine annab väga palju vabadust ja rõõmu.
  • Meie aja tragöödia on see, et segamini on aetud armastus ja sõltuvus. Kires, mis algab esimesest pilgust, lõhnast ja puudutusest, on esikohal totaalne tõmme. Pidurdamatuse tunne, et miski ei suuda tagasi hoida. Silmad säravad peas ja on tunne, et nüüd on mul tõeline armastus – siit algab väga palju segadusi. Kui lisanduvad veel takistused, siis need ainult suurendavad kirge, näiteks see, kui mul on perekond ja ma ise olen otsustanud olla korralik pereinimene. Tekib tohutu vitaalsuspuhang ja tunne, et ilma selleta pole elul mitte mingisugust mõtet. See õigustaks justkui kõike, mida tehakse. Paraku läheb see tunne kindlasti mööda.
  • Arvan, et kuna armukesesuhtes on takistusi kogu aeg, siis see hoiabki kire alles. Teatud mõttes on takistus kire hoidja.
  • Teine armumise liik on romantiline armastus. Kui kire puhul on väljakannatamatu füüsiline tõmme, siis romantilise armastuse puhul domineerivad fantaasiad. Mis me kõik teeksime ja kuidas kõik oleks… Luuletused, laulud ja õhkamised toetavad seda. Internetisuhetes, kui inimesed ei ole veel kohtunudki, võivad nad igasuguseid fantaasiaid luua ja olla nendega väga rahul. Siis mõnikord ongi nii, et kokku ei ole mõtet saadagi.
  • Kirg ja romantika lähevad mööda, aga kolmas armastuseliik põhineb baasusaldusel, tingimusteta armastusel. Selle kestus on igavene.
Miks "oma inimese" tunne on armastuses nii tähtis? Sest sa armastad inimest nii palju, et võid ka tema ebatäiuslikkuse ja truudusetusega hakkama saada. Truudusetuse puhul baasusaldus muidugi muutub. Sa tead, et sa ei saa teda usaldada, ja kaitsed ennast mõistlikult.

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Mare_Pork&oldid=131822"