Ühtekuuluvus
(Ümber suunatud leheküljelt Meie-tunne)
Ühtekuuluvus ehk meie-tunne on tunne, et kuulutakse kokku koos kellegi teise või teistega, olles osa millestki suuremast kui ise üksikisikuna. Nagu tunded ikka, võib see olla petlik. Ühtekuuluvustunde kuritarvitamist nimetatakse poliitikaks.
Proosa
[muuda]- Selge ere päike paneb kopitanud riide meeldivamalt lõhnama. See annab läike rookatustele ja savimüürid värvuvad selle mõjul ookerkuldseks; materjal, millest need majad on tehtud, elab. Oma elu sel hetkel see küpseb, küla langeb kokku fotograafi pildistatud, kaugelt tabatud küla üldise hetkega, mille sõõre ümbritseb panteistlikus pihus hoitud maastik - Aafrika inimeste ja looduse ühtekuuluvuse ainulise viivuga, mida paljundatakse oskusliku fotogravüüriprotsessi teel Hollandis või Šveitsis. (lk 144)
- Nadine Gordimer, "July rahvas". Tõlkinud Riina Jesmin. Tallinn: Koolibri, 2010
- Kui Franz naabertalust, Mangoldidest, möödus, asetasid need parajasti redeleid, puuviljäkäärisid ja korve oma tohutule pirnipuule. Vanim tütar Sophie, tugev, peaaegu tüse, kuid painduv tüdruk, peente keder- ja randmeluudega, hüppas esimesena redelile, kusjuures ta Fränzile midagi hüüdis. Olgugi et Franz tema hüüdest aru ei saanud, pöördus ta veidi ja naeris. Teda valdas tunne olla omane. Inimesed, kelle tunded on nõrgad, kes tegutsevad loiult, mõistavad teda vaevalt. Neile tähendab ühtekuulumistunne teatud kindlat perekonda, sõpraderingi või armsamat. Franzile tähendas see lihtsalt olla omane sellel maalapil, kuuluda omainimeste hulka ja hommikusse vahetusse, mis sõitis Höchsti, ja eelkõige — kuuluda üldse elavate hulka. (lk 5)
- Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982"
- Praegune üleilmne olukord ei ole enam lahendatav mõne nutika võttega, mis võimaldaks seejärel tavapärase elukorralduse juurde tagasi pöörduda. Vajame uusi harjumusi, et saada hakkama nähtusega, mille ilminguteks on elurikkuse kadu, inimrühmadevahelise ebavõrdsuse süvenemine ja prekariaadi kasv, elamiskõlbliku ruumi ahenemine nii linnades kui ka maapiirkonnas, põgenikelained, haiguspuhangud. Selleks et kujuneda saaksid uued harjumused, on meie-tundel vaja üleilmset mõõdet.
- Loogikale toetudes on muidugi selge, et "mina" eeldab "mittemina" ja "meie" eeldab "neid". Kuna neid kategooriaid luuakse ennekõike keele vahenditega, on ootuspärased emakeeltel ja rahvuskultuuridel põhinevad eristused. Ilmtingimatu ei ole aga mittemina ja mittemeie kirjeldamine negatiivsena ning meievahelise piiri samastamine rindejoonega, mitte tõlkeks, dialoogiks või sümbioosiks sobiliku paigana. Modernistlikus kultuuris on see aga harjumuspärane praktika.
- Kummatigi on selge, et sellel planeedil ellujäämiseks vajame tõsiseltvõetavat mudelit või suurt narratiivi, kus "meie" võrduks iga inimesega maailmas. Veelgi enam, tegelikult ei peaks see "meie" hõlmama üksnes inimesi, vaid kõiki Maal elavaid liike. Kui inimestest rääkides tunduks meile loomuvastane arusaam, et ta on minu oma, järelikult võin teha temaga seda, mis tundub parasjagu meeldiv ja/või kasulik, siis maa ja teistest liikidest kaasmaalaste kontekstis on see igapäevane praktika.
- [Vandenõuteoreetikute] enesekirjeldused on rajatud pea alati teise/nende vaenamisele ning grupisisese kuuluvuse signaliseerimine rõhub "meie" ja "nende" vahelise piiri väljasulgevale toimele ja vankumatule püsimisele. Noored aktivistid on keskendunud aga just "meie" välispiiri avardamisele ühe haavatava või kannatava inimrühma kaupa.
- Maarja Ojamaa, "Inimkond 2.0", Müürileht, 03.08.2022
- Kui inimesed tunnevad, et teevad koos väga ägedat asja, siis see tekitab meie-tunnet.
- Veiko Valkiainen, intervjuu: "Teadlased: mikromanageerimine mürgitab töökeskkonda", ERR/Raadio 2 "Piltlikult öeldes", 13.10.2023