Euroopa jaoks sümboliseerib meri tundmatust ning laevasõit on teekond ja seiklus. Sellel kujutelmal pole tegelikkusega midagi ühist. Laevasõit on see liikumine, mis on kõige lähemal paigalseisule. (lk 263)
Laev liikus juba, kui Tom söandas oma kajutisse tagasi minna. Ta astus areldi sisse. Tühi. Kena sinine päevatekk oli jälle sile. Tuhatoosid tühjendatud. Mitte märkigi sellest, et siin oleks võõraid käinud. Tom rahunes ja naeratas. Oli see vast teenindus! Cunard Line'i vana hea tava, Briti meresõidukunst ja puha! (lk 25)
Venezias otsustas Tom, et sellest tuleb kangelaslik merereis. Ta läheb Kreeka saartele julge ja enesekindla isiksusena, mitte ümmarguse nullina Bostonist. Kui Pireuse politsei võtabki ta kinni, jääb talle mälestus päevadest, kui ta seisis laeva vööris meretuultes, seilas üle tintmusta mere nagu võidukalt retkelt naasev Iason või Odysseus. (lk 183)
