Kakskümmend aastat tagasi lubasid mõned poliitikud oma valijatele võidu korral mootorsaage. [---] Nüüd on meil otsus, mis ütleb, et ei riiklikud ega erapangad ei tohi rahastada projekte piirkondades, mis on ebaseaduslikult metsatustatud.
Ajal, mil ma 2003. aastal keskkonnaministri koha vastu võtsin, kasvas metsatustamine järsult. Metsatustamise kontrolli alla saamiseks ja ärahoidmiseks Amasoonias oli vaja kolmeharulist plaani: võitlust illegaalsete tavadega, maaomandi probleemide reguleerimist ning tuge jätkusuutlikele tegevustele, mis lubaksid piirkonnal minna üle teisele mudelile. [---] 10 aastaga suutsime kahandada metsatustamist 83%, takistades umbes 4 miljardil tonnil CO2-l atmosfääri jõuda. Ja samal ajal kasvas majandus aastas keskmiselt 4% ning agrotööstussektor ise üle 2%. Esimest korda oli meil paigas poliitika, mis suutis metsatustamist vähendada, tegeldes struktuuridega, mis sel üldse toimuda lasid. [---] Kõige selle tõttu võime öelda, et meie metsatustamises oli struktuurne langus. See näitab, et praegu toimuv ei tulene oskusteabe, institutsioonide või tehniliste teadmiste puudumisest. See on poliitiline otsus ja eetilise püüu puudumine kaitsta loodusressursse ja kohalikke kogukondi - või isegi Brasiilia enda majanduslikke, ühiskondlikke ja keskkonnahuve.
[Ajakirjanik:] Kuidas te selgitate välismaisele lugejaskonnale, miks valiti riigis, kus 90% on metsatustamise vastu, ametisse president, kellel on niisugused poliitikad?
[Marina Silva:] Samamoodi, nagu siis, kui te küsiksite ühendriiklaselt, kuidas saab riik, mis kaitseb kõigi inimeste vabadust, elada sellise presidendiga nagu Trump? Need on paradoksid, millega me silmitsi seisame. Ja keskkonda on kerge kaitsta, kui see on teiste inimeste keskkond. Brasiillastel on kerge kritiseerida ühendriiklasi, kuna nad sõidavad liiga palju autoga ja põletavad palju fossiilkütuseid. Sellepärast ongi minu moto: juhime eeskujuga. Kui Brasiilia suudaks vähendada metsatulekahjusid, mis on meie peamine CO2-emissioonide allikas, oleks see juba suur panus.
