Nõiajaht

Proosa

• [Proua Proust:] "Räägitakse ikka, et nõidu põletati, aga mina arvan, et päris nõidu on põletatud väga vähe, kui neid just kuidagi ära ei petetud: mina arvan, et peamiselt põletati lihtsalt õnnetuid vanu naisi. Nõiad on tavaliselt liiga vesised, nii et nende põletamine oleks heade tulepuude häbematu raiskamine. Aga väga kerge on vanamutikest pikali lükata, võtta küüni eest uks, panna talle otsa ja kuhjata ukse peale kive, kuni ta ei saa enam hingata. Ja see muidugi kaotab kõik halva. Ainult et tegelikult ei kaota. Sest ikka juhtub midagi ja mutikesi on ju veel. Ja kui vanad naised on otsa saanud, siis on ju veel vanad mehed. On ju veel võõrad. On ju mujalttulnud. Ja võib-olla siis, ühel päeval, oled sina ise. See hullus lõpeb alles siis. Siis, kui pole enam kedagi, kes võiks hull olla."
  • Terry Pratchett, "Ma kannan keskööd", tõlkinud Allan Eichenbaum, 2011, lk 149

• Nii on mitte just üllatuslikult mitmed naistega seotud ebausud ajahambale kenasti vastu pidanud. Näiteks vanad egiptlased võisid ju arvata, et must kass toob õnne, ent hiliskeskajal hakkasid läänekristlikus kultuuris levima kiriku algatusel nõiajahid. Tuleriidale saadeti mitukümmend tuhat "nõida", suurem osa neist naised. Musti kasse hakati aga pidama nõidade kaaslasteks, kui mitte nõidadeks endiks. Nii leidis oma otsa palju kasse ning teed ületavast mustast kassist sai halva õnne märk.
• Nõiahirm pole siiani kuhugi kadunud, ainult teisenenud. Valjuhäälseid ja oma arvamusega naisi tajutakse tänapäevalgi ohtlikena. Ka Eestis pannakse naisi jätkuvalt paika, kutsudes neid vastikuteks nõidadeks. Ja seos kassidegagi pole kuhugi kadunud (vt "crazy cat lady"). Endine ebausk on lihtsalt muundunud halvustavaks stereotüübiks. Muide, Indias, kus toimuvad praegugi veel nõiajahid, võib selline sildistamine lõppeda siiani surmaga.
  • Jaana Davidjants, "Meie igapäevast ebausku", Müürileht, 11. detsember 2019