Okupatsiooniarmee

Proosa

• Kas oli see tõesti Verduni lahing, mida koolipoisid kuulsid, kui nad Zahlbachi taga kõrva vastu maad surusid, või põrus maa kestvalt raudteerongide sõitmisest ja armeede marssimisest? Mõningad neist poistest seisid hiljem kohtu ees. Ühed sellepärast, et nad olid vennastunud okupatsiooniarmee sõduritega, teised, et nad olid armee rööbastele lõhkeainet asetanud. Kohtuhoonel lehvisid liitlaste komisjoni lipud. (lk 7-8)
  • Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982

• Vene sõduritel on huumorimeelt. Nad peavad Mõhhailo ja tema sõbra kinni ja sihivad automaadiga põlvede pihta. "Ära muretse, sul on ju neid kaks." Lõbusad semud. Tšetšeenid nii suured naljamehed ei ole. Nad tõmbavad automaaditule üle enda ees seisvate inimeste peade. Nad on osavad tulistajad. Keegi ei saa pihta, ainult üks kõrv lastakse läbi. Aga teine jääb ju terveks.
• Et tütart päästa, temani jõuda, on vaja raha. Raha on vaja selleks, et osta autole bensiini. Auto on alles, kuigi tšetšeenid tahavad seda koduõuest ära viia. Nõuavad võtmeid. Mõhhailo ei anna. Kas tapavad? Ei tapa seekord. Nõuavad mootorratast. Ei saa. Kas tapavad? Ei tapa seekord. Autota Mõhhailo plaan ei teostuks. Autota ei pääseks nad kuidagi Mariupolist minema.
• Mõhhailo ja Ljubov on ristitud paarikümne aasta eest. Aga ristimistalitusel neile kingitud kaelaristid on juba 15 aastat varjul. Viimased ettevalmistused lahkumiseks. Ristid ilmuvad välja. Mõhhailo paneb enda oma kaela – Vene sõdurid on jumalakartlikud ja kaelaristi puudumine võib saada saatuslikuks, kui nad sind läbi otsivad ja leiavad, et oled ristita. "Tulime teid metslaste käest päästma," kuuleb Mõhhailo Vene sõdureid ütlemas. Viisteist aastat varjul olnud rist on siiani Mõhhailo kaelas.
  • Vahur Laiapea, "3000 kilomeetrit Mariupoli põrgust Eestisse", Postimees, 1. juuni 2022