Sain nendega tasapisi tuttavaks ja võib isegi öelda, et lähedaseks. Nendega, kes seal tolles minevikku kadunud kevadeõhtus olid tõmmanud poognatega üle oma pillikeelte ja puudutanud nende klahve ja pannud huulikuid oma huultele ja teinud lahti oma suu, et jutustada laulu teel seda Lugu. Lauljad olid enamasti kõik veel kas noored või üsna noored, kuulsus ja harjumus polnud neid veel ära rikkunud ja nad laulsid seda Lugu kogu oma südamest, nagu see oleks kõik tõsi. Ja siis muidugi ka on.
Sel nädalal kuulasin ma "Matteuse passiooni" kolm korda ja iga kord valdas mind sama mõõtmatu imetlus. Kes on täielikult unustanud kristluse, kuulab seda tõesti nagu evangeeliumit.
