Tundsin kord üht vana kergemeelset naist, kellele ta patusest minevikust polnud jäänud midagi peale tütre, kes oli niisama ilus, nagu ta ise oma kaasaegsete jutu järgi oli olnud. Selle vaese lapse oli ta ema ilmale toonud ainult selleks, et nõuda talt oma vanas eas, et ta hoolitseks ema eest samal viisil, kui tema oli lapse eest hoolitsenud. Tütre nimi oli Louise ja sõnakuuleliku lapsena läks ta ema valitud rajale, tehes seda tahteta, kireta, rõõmuta, nagu oleks pidanud mis tahes ametit, kui keegi oleks taibanud talle midagi õpetada.
Alaline patuelu, enneaegne rikutus, mida täiendas tüdruku pidev haiglane olek, oli temast kustutanud hea ja kurja tundmise, mille jumal sinna küll võib-olla pannud oli, aga mida keegi polnud vaevaks võtnud arendada.
Ma ei unusta kunagi seda tütarlast, kes iga päev kindlal kellaajal bulvarile ilmus. Alati saatis teda ema, nii hoolsalt nagu tõeline ema saatnuks oma tütart. Ma olin veel väga noor ja igati vastuvõtlik oma sajandi kerglasele moraalile, kuid mäletan, et see häbiväärne järelevalve äratas minus põlgust ja tülgastust.
