Petrus de Dacia

Petrus de Dacia OP (ka Petrus Gutensis [Gothensis], Petrus Gotlandilt, Gotlandi Petrus, Ojamaa Petrus; umbes 1235 Gotlandil – 1289 Visbys Gotlandil) oli Rootsi vaimulik ja kirjamees.

Tema kohta

Pärast dominiiklaste ordusse (Põhja-Euroopa provints Dacia) astumist õppis 1266–1269 Kölnis ja 1269–1270 Pariisis, kus sel ajal õpetas Aquino Thomas. Rootsis oli 1271. a alates Skänninge ja Västeråsi [dominiiklaste kloostrite] lektor, siis Visby dominiiklaste kloostris, mille priorina ta suri. Kölnis viibimise ajal kohtus 20. dets 1267 müstiku Stommelni Christinega. Olles Christine Seelenführer, koostas tema eluloo, mille pikem versioon on Jülichi käsikiri [Codex Juliacensis], lühendatud variant Einsiedelni käsikiri. See peegeldab dominikaanimüstika rikkust, näitab neoplatonismuse mõjusid, samuti Augustinuse, Dionysios Areopagita, Clairvaux' Bernardi ja Richard de St. Victori oma. Töö .. on väljapaistev vaimu- ja kultuuriajaloodokument elust Kesk- ja Põhja-Euroopas 13. sajandil. (Lexicon des Mittelalters VI, 1999; artikli autor Ruprecht Volz). (lk 1466-1467)
- Siiri Rebane, "Tallinna Mauricius. Ülevaade usaldusväärsetest andmetest tema kohta", Akadeemia, nr 8, 2011, lk 1465–1480

"Vita Cristine Stumbelensis"

Siiri Rebane (editsioon ja tõlge), "Mauricius de Revalia in Vita Cristine Stumbelensis quam Petrus de Dacia conscripsit. Tallinna Mauricius Gotlandi Petruse kirjutises "Stommelni Cristina elu"". Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikooli usuteaduskond, 2008. MÄRKUS: töö elektroonilises versioonis https://dspace.ut.ee/handle/10062/5559 puudub tõlke tekst, mis peab olema lehekülgedel 103, 143, 405, 441 ja selle asemel on eelnevate lehekülgede teksti kordus.

Lugemise hõlbustamiseks on kirjad ja Petruse (koos teistega, näiteks Mauriciusega) külaskäigud Cristina juurde editsioonides nummerdatud; kirjade numeratsioon on koodeksis esinemise järjekorras, mis ei ole kronoloogiline.

Seitsmes külastus

[Esmaspäev, 23. juuli 1268]

Enne õhtut tema [Cristina] juurest ära tulles, kui lugesime vesprit, jõudsid kohale veel kaks venda Kölnist, vend Albrandinuse õpingukaaslased, nimelt vend Baldwinus Flandriast ja vend Mauricius Tallinnast, Dacia provintsist. Ja kui me olime õhtust söönud koos emand Gevaga, mainitud püha Cecilia [kanonisside kolleegiumi] abtissiga, kes oli vendadele nagu ema eest ja väga heategev, auväärne neitsi ja igati hea kuulsusega ja pisut elatanud, läks emand abtiss väljale, saatjaskonnaks tema tüdrukud ja nooremandad. Kellele ka meie, neli venda, tema palve peale järgnesime. Olid seal tema kolleegiumist kuus emandat, kõrgeaulised neitsid ja hästi haritud, keda nimetaksin emandateks tõotuste pärast, aga nooremandateks sünnipärase seisuse ja mõnevõrra noorema ea pärast. Jalutuskäik lõppenud, istus emand abtiss ühel künkal oma mõisa ees pingile, ja tema ümber istusime ka meie, vennad, ja mainitud nooremandad. Muu hulgas, mis siin juba öeldud sai, ütles kogudusepreester emand abtissile: „Emand, näete, siin on teie juures neli õpetatud studenti jutlustajate ordust, eri provintsidest, öelge neile, et nad meie ees mõnda teoloogilist küsimust arutleksid.“ Kui emand minu poole pöördus, mitte et ma kõige targem oleksin, vaid et ta mind paremini tundis, ja käskis, et alustaksime arutelu mõne küsimuse üle, palusin teda, et ta meid sellest säästaks. Ma kartsin, et nagu tavaliselt, läheb disputantide vahel tüliks. Kui ta minu palvet kuulda ei võtnud, sest teda tõukas tagant uudishimu, sest ta ei olnud kunagi kuulnud disputantide kohtumist, kutsusin kaaslased ja, isand kogudusepreestri ärgitusel, pani emand abtiss diskuteerimiseks ette küsimuse, kummale Issand usaldas enam, kas Peetrusele, kiriku, või Johannesele, kellele andis püha Neitsi, oma üliauväärse ema. Ja kui vend Albrandinus, meist vanim ja püha Peetruse valdustes sündinud, seisis Peetruse väärikuse eest ja mina Johannese puhtuse ja omasuse eest, ja argumendid ja järeldused siia-sinna kõlasid, kusjuures kaks ülejäänud venda ja õpingukaaslast meid toetasid, äkki tuli joostes ja ähkides üks tüdruk ja kutsus kogudusepreestrit tungival häälel, öeldes ja paludes, et ta tuleks temaga kaasa. Ja me kõik arvasime, et kutsutakse mõne haige juurde, kes on suremas, ja ta ise läks koos tüdrukuga ja sai teada, milles on asi, ja kutsus mind valju häälega ja palus, et ma võtaksin kellegi kaasa ja tuleksin ruttu. Jätsin dispuudi sinnapaika ja võtsin vend Albrandinuse kaasa, ja kui ma tema juurde jõudsin, ütles mulle: „Kurat paiskas Cristina virtsatiiki ja ma kardan, et uputab ära, kui me ei kiirusta.“ (lk 69)

Kümnes külastus

[Pühapäev, 22. detsember 1268]

Pärast sööki vend Gerardus tõusis ja tahtis minna tule juurde, mis, nagu ülal öeldud, pidevalt põles kambri ukse ees, seljas uus ja valge skapulaar, mis tal esimest korda seljas oli tol päeval. Kui ta põranda keskele jõudis, valas saatan tema näo ja skapulaari kapuutsi ja rinnaesise peale kohutavat vedelat haisvat inimese paska, säärasel hulgal, et tema seistes põranda keskel, meie kõigi nähes, tilkus ta nägu ja nina mainitud roojusest. Teisi see ei puudutanud, vaid üksnes teda, kes ennast tema sõbraks nimetas, mõnitas niimoodi. Mida veel? Oma roppustega märatses deemon niivõrd, et vahetu ohu tõttu langesid unustusse eelmised ahistused; kuid midagi hullu oli toimumas ja veel hullemat oodati hirmuga. Mõtisklesime pasa ja roojuse üle, millega on seotud roppus ja hais; kuid nüüd oli oodata tuliste asjadega piinamist. Ütlesid ju need, kes tol ööl kohal olid, et kuus eelmist ööd oli deemon Cristinat tuliste kividega kõrvetanud, ja seda piina eeldasime suure hirmuga nüüd. Umbes kesköö paiku, kui mina istusin Cristina kõrval ja lohutasin teda sõnadega, niipalju kui oskasin, hakkas ta järsku tõmblema ja üleni värisema ja palju higistama; tähele pannud ebatavalist viisi kuidas teda rünnati, ütlesin talle: “Mis juhtus? Miks sa oled rahutu ja higistad niimoodi?” Ta vastas: “Ära imesta selle üle, sest ma näen siin oma ja sinu silmade ees koledat deemonit seismas, tuline kivi käes, millega ta tahab mind kõrvetada, nagu ta ähvardab”. Lohutasin teda, palju oskasin, ja kutsusin kannatlikkusele. Ja pärast seda ta värises niivõrd ja higistas kaua aega ja deemon, kes ähvardas oma õelusega, viis oma teo täide. Pani tema riiete alla, vasemale küljele, tulise kivi, inimese rusika suuruse, ja surus nii tugevasti, et oli täiesti liikumatu, nagu oleks seal kinni olnud. Häda mulle! Nägin Cristinat niimoodi piinlemas, nagu ma kedagi ei mäleta näinud olevat. Oli see ju hirmus võitlus: deemoni õudustäratav tegevus, piinava kuumusega tuli ja teiselt poolt sisemise ja välimise valu käes kannatava neitsi piinad. Kui kõik juuresviibijad olid kivi käes hoidnud, võttis deemon tüki aja pärast selle nende käest ära ja pani selle parema õla kohal vastu Cristina ihu, mis jäi sinna nii kauaks, kuni kukk oli laulnud. Selle piina juures kostis ohkeid ja nuukseid, ja mitte vähe ei valanud pisaraid nii kaasatundjad kui ka kannataja ise. Kui kukk oli laulnud, lakkas see piin ja, niipalju kui ma näha võisin, ei tulnud samal moel enam tagasi, ja saabus teatav rahu kuni hommikuni. Kui hommik [esmaspäev, 23. detsember 1268] oli käes, hakkas deemon (teades, et tal on vähe aega jäänud ja et tund on tulnud tal kiusamine lõpetada), vastupidiselt eelmiste päevade tavale, metsikumalt märatsema ja hullemini möllama, niivõrd, et kõik, kes me seal juures olime, saime väga hirmunuks ja küsisime hämmingus: „Mis see küll olema peaks?“ Kui kõiki, kes kohal viibisid, metsikult määriti ülalmainitud viisil ja deemon märatses nii kohutavalt, et kartsime Cristinat üksi jätta, leppisime kokku, et vend Johannes ja tema kaaslane lähevad kirikusse, et rahvast pihile võtta ja muid talitusi teha, ja vend Gerardus ja mina jääme Cristinaga. Kui nemad oli ära läinud, jätkas ja rohkendas saatan oma roojastamist ja rüvedust niivõrd, et meil oleks eluisu otsa saanud, kui poleks juures olnud jumalikku lohutust, ja me poleks lootnud kiiremat pääsemist sellest katsumusest. Mitte ainult selle mooduse pärast, vaid ka hulk oli selline, et ei suutnud selle jätkudes enam kokku lugeda. Cristinast rääkimata, kes kandis kiusamise kogu raskust; vend Gerardus sai neli korda ja mina kolm korda nii koledasti määritud, et vaevalt oli meil riideid, mida selga panna.

Selle vahele ütles Cristina: „Arvestage minu sündsustundega, minge natukeseks ajaks välja ja pange uks enda järel kinni, sest mulle sai osaks väga julm ja vastik kiusamine.“ Tegime nii, nagu ta palus ja seisime väljas ukse juures; me ei tahtnud temast kaugele minna, kartes, et saatan midagi veel hullemat üritab, kui leiab Cristina üksinda; paistis, et ta on vähem metsik, kui preestrid juures viibivad, nagu allpool paljud näited tõestavad. (lk 101–105)

IV kiri

[Cristina kirjast, mille Petrus sai neljapäeval, 3. oktoobril 1269]

Hiljuti juhtus mulle, kui lebasin kirikus, et osa uksest murdus ära ja ma sain haavata, ja kaotasin oma pearätikud, ja mu raamat võeti ära ja kadus, see, mille te minu jaoks kaunistasite. —See on see raamat, mille kurat oli enne ära võtnud ja nelipühade ajal tagasi tõi, nagu ülalpool on juttu kolmanda ja kuuenda külaskäigu kohta, mille ma pärast lasin kuldsete lilledega kaunistada ja hõbedast haakidega ja ilusate kaantega ja sisukorraga.— Pärast ei saanud haavavalu tõttu kaheksa päeva käia, ja kardan, et see valu jääbki alatiseks. Kirjutasin sellest kõigest teile sellepärast, et tänaksite väga Jumalat tema kõigi heategude üle, et tuli alati mu juurde minu vaevades ja alati lõpetas neis kõik hästi. Peate teadma, et ma ei tunne kedagi, kellest rohkem sooviksin, et ta teaks neist ja kõigist minu juhtumustest, sest mulle näib, et see teeb mulle palju head, kui te seda teate. Olge terve, tervitan teid tuhat korda. Palju tervisi saadavad kogudusepreester, minu ema ja isa, kelle võlgade pärast olen natuke mures, niisiis paluge nende eest Issandat. Teid tervitab minu õde Hilla, ja Hilla de Monte, ja minu nõbu Hilla, ja pime Aleidis, ja tema nõbu Engilradis. Saadan teile käesoleva kirja toojaga paar kingitust: mütsi, teile isiklikuks kandmiseks, ja kellukese. Kaasas on maitsetaimed, mida kasutage söögiks. Peate teadma, et kui mul on võimalik midagi kinkida, mida te soovite, saadan teile heameelega. Hilla de Monte saadab teile oma sõba. Palun teid Jumala armastuse nimel, et kui te minult midagi soovite, öelge mulle. Mind piinab väga see, et ma ei tea, kui kauaks te sinna peate jääma, ja ei mõtle sellest kunagi teisiti, kui suure südamevaluga. Kuidas teil läheb, ja kuidas tervis on, tahaksin väga rohkem ja täpsemalt teada. Ja et sellest mulle rohkem kirjutaksite. Palun teid minu Jumala armastuse pärast, et kui te siit maailmast ära lähete, kui võimalik, et te ei jätaks mind kauaks siia kui võõrsile. Veel kord, olge terve! Olete mulle ustavam kõigist sõpradest. Teid tervitavad paljud erakud, palvetage nende eest, sest nad on mulle head teinud. Palvetage vend Gerardus de Grifone eest, kes on väga haige ja me kardame, et ta sureb; ta on mulle väga ustav sõber. (lk 141–143)

V kiri

[Petruse kirjast Cristinale, kirjutatud oktoobris 1269]

Kahe väljendi peale, mis leidusid eeltoodud kirjas, nimelt et minuga on tal teistmoodi kui teiste inimestega, ja armastatust eemaloleku tundest, vastasin niimoodi kahe kirjaga, millest esimene on niisugune:

Kristuse südamlikus armastuses kalleimale õde Cristinale, kes kõige enam väärib armastust, mitte Stommelnis ja käesoleval ajal, vaid kohas ja ajas igavikus; vend, nii nime kui kavatsuse poolest, tervitusi ja et te peale Jumala armastuse muud mitte ainult ei võtaks vastu, vaid ka ei tunneks. Kalleim, ärge imestage, et siin selle pigem ebatavalise tervituse ette lisasin veel pigem ebatavalise esitluse, kus palun, et arvestaksite minu kavatsuse nimega samasuguseks. Millest ma tahan, et te seda niimoodi mõistaksite, et kuigi ma olen teid mõnel korral näinud, mõnel korral külastanud, ei olnud mul iial seda kavatsust, et teie kiindumus minule keskenduks, veel vähem, et ma seda enda poole kallutaksin. Pigemini, niipalju kui ma tean, nägin sõnades vaeva ja näitasin märkidega, et teie tundmused koonduksid Kristusele, et temale keskenduks armastus. Teda nimetasite peigmeheks, kaugel sellest, et hirmuga, vaid ülima rõõmuga, tema enda, mitte ainult tema nime üle sisimas rõõmutsedes. Kuidas küll saab paljas nimi põhjustada seesugust rõõmu, puhkeda sellisesse juubeldusse, sedavõrd jätta kõrvale kõik teised, täiuseni viia mitte ainult välise vaid ka sisemise triumfi, nii et ärkvel silm ei näe midagi muud, kõrv ei kuule midagi muud, ja üldse ükski meel ei tunne midagi muud? Filosoofid näitavad ja teoloogid tunnistavad, et meel ise ei suuda hoiduda tajumast tema tuntavat juuresolekut, kuid ei suuda ka omaenda objektis eksida ja valesti tunda, kui just ülem ja tugevam meel sel määral oma tegevuses kavatseb, nii et alamad meeled oma märguannetest eraldatakse. Kuid ma soovin seda üksnes, et sagedasti mõtleksite, sisimalt armastaksite, tuliselt ihaldaksite seda, mis on nii võidukas, et võidutseb loomuse üle, nii sisemine, et kahandab alamaks kõik välised meeled, nii õndsalik, et iseennast paneb unustama, või pigem teeb kõige suhtes tundetuks, nii rõõmustav, et ei õnnestu endas hoida, vaid paneb sõnade ja liigutustega välja näitama seda, mida tahab kõigi eest varjul hoida, niivõrd, et see rõõm ei rõõmusta üksnes teid, ei näidanud ainult ühele, kusjuures voolas südamlikult välja, nii et täitis ja joovastas ja voolas üle, vaid ka mulle, vääritule, kaugel teisel maal valmistas mitte vähe rõõmu, ja mitte üks, vaid palju kordi. Kuidas ma ei peaks rõõmustama selle headusest, keda ma armastan nagu iseennast? Kelle hüve hoian nagu enda oma? Kelle hüvest pole mulle ühtki suuremat soovi. Teie olete eriti, Jumalas ja pärast Jumalat minu rõõmu algus ja lõpp, ja eriti minu hinge uudsevilja lõikuspidu. Ja kui see ei jääks niimoodi kestma, siis parem unustagu ma oma parema käe. (lk 143–145)

VI kiri

Enne kui oma teise kirja ette panen, panen siia kirja need, kus mulle teatatakse sellest, mis juhtus Cristinaga advendiajal, vahetult pärast järgmise saatmist.

[Kirjutatud detsembris 1269]

Kallile vennale Gotlandi Petrusele, kes õpib Pariisis, vend Mauricius, Kölnis õppimas.

Lugupeetav! Teatan teile, mida sain teada Stommelnist, et kogudusepreestri ema ja õde on temaga ära leppinud. Võtsid halvastiütlemised tagasi, mida nad olid temast ja teistest rääkinud, nende inimeste juuresolekul, kellele nad teda laimanud olid, ja ütlesid, et kurat oli ajanud neid nii tegema. Cristinal on uus piin ja palju julmem selle advendi ajal, mis teda imelikul uuel moel ja väga tugevasti vaevab, nii et kõik, kes tema ümber on, isa ja ema ja meie vennad, piinlevad ja vaevlevad. Hammustab nimelt tema ihu nagu koer ja teeb, nagu põgeneks; rebib tema riideid ihu ligidalt, kui tal need seljas on, ja näitab ennast hirmsatel kujudel. Ei piisa vaenlasele isegi tema enda koledast kujust, vaid ta võttis ka kuju nagu surnu pea, täitsa ihuline, ja ei ilmu ja räägi mitte ainult talle, vaid ka teistele inimestele, kes näevad seda paljast ja nülitud pead. Jumalat ei karda ja inimesi ei häbene. Mõnesid meie vendi ründas ja haavas. Brauweileri priorile lõi mitu haava, ja teistele, meestele ja naistele, eriti ühele juudile ja tema naisele, kes tahtsid selle eest põgeneda. Siis kadus kive pildudes, nii et teiste hulgast kogudusepreestri elamist ei rünnanud. Ja tegi veel palju, mis oleks liiga pikk kirja panna. Palvetage tema eest. Loodan, et Jumal annab, nagu tavaliselt, rahu pärast tormi. (lk 155)

VII kiri

Sellega oli sisu poolest seotud teine kiri, seesugune:

Kristuses kõige lähemale sõbrale ja ustavale isale, vend Petrus de Daciale Pariisis, Cristina, tema tütar, suures kiindumuses ja palves. Kalleim! Ei suuda teid küllalt tänada teie kirjade eest, mida te mulle olete tihti saatnud pärast oma lahkumist. Peate teadma, et ei tea ma endale suuremat kergendust väljastpoolt, kui teist kuulda ja teada saada; sellepärast ei suuda ma iialgi kuulata teie kirjade lugemist ilma pisarateta. Mul on alles kõik teie kirjad ja hoian neid teie tagasitulekuks. Sain teilt kirjad kolmapäeval [18. detsembril 1269] pärast pühapäeva Gaudete, kus te kaebate, et miks ei ole viimasel ajal saadetud [teateid] läkitatud kingituste ja selle kohta, kuidas ma elan. Peate teadma, et saadik lahkus väga kiiresti. Ja te teate ka, et kui mul oleks, kellega saata, läkitaksin teile teateid endast palju sagedamini. Sain teie ordu ilmikvennaskonnalt kirja, mille eest ma teid väga tänan. Küsisite minu vaevade kohta, millest meeleldi teada saaksite. Teadke, et enne kõigi pühakute päeva oli mul kaks nädalat üks kiusatus nii, et mulle näis, alati kui palvetasin, et palvetan deemoni nimel, ja see oli mulle ülisuur kannatus. Ja seda rääkis ka deemon. Ja te teate ju, kui suured olid tavaliselt minu kiusamised. Hostia elevatsiooni ajal ei suutnud ma näha Issanda ihu, vaid mu silme ette ilmus deemon, öeldes: „Näed! Nüüd sa näed, et mina olen sinu Jumal.“ Ja sel ajal, kui pidin põlvitama, lükkas mind põlvedele nii, et ei suutnud pärast kohalt liikuda. Kolmapäeval enne püha, kui olin kirikus, läks deemon ja viis ära kaks soolakala ja roojastas liua, mille viskas koos pasaga eraklasse, mis oli suletud, ja roojastas seal. Ja ütles mulle, et erakla klausuuris võttis ühelt vanalt begiinilt, kes oli minu peale kade, ära kümme Kölni tukatit ja viis need jutlustajavendade peldikusse, ja pärast ta leidis, et nii oligi. Sel ööl olin kirikus koos mu isa ja sõpradega, samal ööl ta vigastas kõiki mu ihuliikmeid ja võttis mul jalast ära ühe kinga, mille ta pärast minu isa majas viskas avalikult sulasele vastu pead. Akna viskas sisse nii kohutavalt, et mu vend läks peaaegu segaseks. Kui palvetasin, torkis [deemon] mind raudoraga ninna nii et veri väljas. Kõigi pühakute päeva eelõhtul [neljapäev, 31. oktoober 1269] kadus minema, suure kolinaga ja reostas ära erakla, juures olid Hilla Engindorpist ja erakud. Ja ütles nende kuuldes, et ta nimi on Berlabam, ja kadus minema. Kõigi pühakute päeval olin täiesti Jumalast maha jäetud ja pärast olen harva lohutust leidnud. Sellest ajast kuni jõuludeni olin alati vaevas – missugust pole mulle veel juhtunud – mis oli säherdune. Vahetpidamata tulid mulle südamesse mõtted Jumala kohta, kus ta oli nagu kestahes tavaline mees. – Sellest kiusatusest ei tohi keegi peale teie teada saada. – Sellest mõttest lähtusid teised mõtted, nii et vahetpidamata minu armastatu ise tundus mulle väärituna; kuigi see mõte valmistas mulle palju vaeva ja piinas mind rohkem, kui suudaksin uskuda. Tahtis ju minu süda teda ennast needa ja tema püha nime rüvetada. Seda kuulsid pärast paljud, ja ka teie vennad, kuidas deemon justnagu minu suust avalikult rääkis halvasti Jumalast, ja nii oli mulle minu peigmees, kes oli nii palju head teinud, justnagu vääritu asi, nagu keegi teine, kes vihkab. Sellele vastu pannes oli mul nii raske, et suust ja ninast jooksis verd. Armulauaga oli mul samamoodi, seda, missugune kibedus see mulle oli, võite isegi teada. Kaeblen selle üle nagu oma usaldusalusele. Ja olen kohutavalt hirmul, nii et, see, mis kunagi oli lohutuseks ja rõõmuks, on kõik saanud kibeduseks, meenutades, kuidas kunagi oli sellesamaga teisiti. Teine kiusatus oli minu isand kogudusepreestriga. Mida iganes ta tegi minu pihti kuulates, või andis mulle Issanda ihu, ei meeldinud mulle, mis enne tavaliselt meeldis, ja oli nagu vääritu mulle. Üle kõige oli mulle see kannatus, et ei isand kogudusepreestrile ega ühelegi teisele inimesele seda ei avaldanud ega suutnud avaldada; nagu ma teid usaldan, paluge selle eest Issandat. Välistest vaevadest kirjutan teile seda: kohe pärast esimest advendipühapäeva [1. detsember 1269] tuli deemon, ja lükkas kambri ukse niimoodi majja, et neile, kes seal olid, tundus, et maja kukub kokku. Tõi surnupealuu, loopides seda siia-sinna ja vaatas mind jubedalt selle silmadest, ja viskas kogudusepreestri õele Gertrudile vastu pead ja meie sulasele vastu külge ja sellelesamale torkas kaela ja lõpuks ta lahkus meie juurest; selle üle imestati terves kihelkonnas. —Kogudusepreester ütles mulle, et seda pealuud viskas deemon kord vastu maad, kord tõstis üle majade tarade, nagu tahtis.— Pärast loopis minu kallist isa kohutavate kividega vastu pead ja lõi talle käsivarde kaks haava. Kogudusepreestri õde Gertrudi haavas otsaesisest koledasti. Ühele juudile, kes tuli ja ei hoolinud, ja rääkis, et talle ei julge see midagi teha, viskas suure kivi vastu pead. Sellepärast et ta inimesi niimoodi ründas, eriti minu lähedasi, olin üpris väga vaevas. Pärast loopis kahe venna, Bethbure Henricuse ja Nicholause vahel suurt kivi. Brauweileri priorile hammustas kätte üksteist haava. Vend Johannesele Muffindorpist lõi ühe suure haava. Kogudusepreestrit hammustas käest. —Selle armi ma nägin, kolm sõrme pikk, randmeliigesest ülalpool.— Ühele teisele mungale [hammustas] viis haava, veel [hammustas] ühte Brauweileri begiini, teie poega Adolfust, Kölni suurema kiriku isand dekaani õpilast. Lõpuks ajas mind taga, loopis kiviga vastu pead ja lõi mulle pähe haava neli korda, põlve kuus korda ja lõpuks lõi haava sinna, viis korda mulle selga, hõõrus arutult vastu sääri, nii et mu värske haav põlves …. Lõpuks viskas mind nelja talendi raskuse kiviga abaluude vahele, nii et oksendasin verd. … viis sorti kive ja lambakonte. Viis korda sidus, laste nähes, mul sõrmed ja sääred kinni kuni verd hakkas tulema. Surus mu varbaid nagu raudse käega, nii et küüntest jooksis verd. Käsivarre väänas nagu teise kohta. Eriliselt piinas mind nii, mis kestis kogu aeg, hammustades mind seljast, mitu haava ja alati samas kohas, nii et veri voolas külgedest ja seljast. Jalgadest üleloomulikul kombel nii, et kaks hammast jäid lõike sisse, ja see pikendas hammustamist, ta kordas hammustust alati kandades ja säärtes, nii et verejooksu nähes ei jätkunud pisaraid. Viimasel nädalal tõi kodukassi, toppis mulle suhu ja jättis sinna. Järgmisel päeval pani kassi pea mu veritsevasse suhu, nii et ümberringi istujad nägid seda minu suust välja tulemas; ja pani mulle suhu laipade liha. Lükkas mind jalgupidi tooli vastu, nii et keegi ei saanud seda ära võtta. Vendade juuresolekul rebis selja pealt puruks mu pealiskleidi ja viskas ära väikese tüki kaela ümbert, särki rebis ja lõhkus, parema särgi, mille pidin ära võtma, viis teiste nähes minema. Valas mulle suhu nähtamatut väävlit, nii et ma ei tundnud mingit muud maitset. Terve öö ilmus nagu tuleleek, mis oleks nagu minu suust tulnud, ja ilmus mulle kohutavate hammastega, mitut moodi, nagu tahaks mind ära õgida. Mis mulle palju hirmu tegi, oli kuulda nagu härgade ja lammaste hääli. Mitu korda räägiti usuasjade peensustest, pühakirja sisse tuues, millest kõigest mul polnud aega teile kirjutada. Kalleim, kas te usute, missugune piin mulle oleks, kui mul teid ei oleks nendes kannatustes, kes te mulle alati truu sõber olite? Siis, kui mu süda sünnitab loendamatul hulgal pisaraid, kui meenutan, kui lähedane, kui heasüdamlik, kui kasulik abistaja mulle olete, kaeblen jälle minu armastatu eemaloleku pärast, sest ma ei tea kedagi, kes selles kibeduses oleks mulle nii usaldusväärne kui teie; lõpuks siiski on tulnud natuke selgemat päeva. Tänan teid särgi eest, mis mulle väga meeldib, ja teie kingituste eest, tegite mulle nagu head, kui te need tegelikult hankisite. Tänan teid mitte ainult selle eest, mis te mulle tegite, vaid kõigi mu sõprade nimel. Kirjutan teile sellest kõigest, nagu kellelegi, keda usaldan. Olge terve, armsaim, Issandas! Palvetage mu isa ja ema eest. Nii nagu mul on südames, ei suuda ma teile kirjutada häbelikkuse pärast, mis te teate minus olevat. Kogudusepreester tahab, et te seda paneksite tähele. Te peate ju seda teadma, et teie tütar Cristina vabanes ausalt jõululaupäeval; deemon karjus paljude juuresolekul ja kuuldes – vend Gerardus de Grifone koos oma vennaga ja Brauweileri prior oma kaaslastega ja paljude teistega – et Jumal on hea ja ta ise valetas, ja et ta nimi on Scutericht. Ja vabanes ka teistest kiusatustest ja Jumala arm tuli temasse ohtralt tagasi.

Selle kirja, tema pihiisa käega kirjutatud, sain kätte kolm päeva enne küünlapäeva. [31. jaanuaril 1270] (lk 153–163)

LVI kiri

[Vend Aldebrandinuse kiri Cristinale talvel 1270/71]

Kristuses endale kalleimale Cristinale vend Aldebrandinus Romanus, tervitusi ja lohutust vastaste hulgas. On ju sõbrad need, kellest on teada, mida nad tahavad ja ei taha, nii et nagu nad on koos headel aegadel, nii aitavad üksteist vastastikku kitsikuses ja kurbuses vajaliku abiga. See on, et kuna ma kunagi olin teile teataval määral lähedane ja sõber, ei tee mulle mitte vähe valu see, mis teiega on praegu juhtunud. Näe, kalleim Cristina! On tulnud tund, mil teie kõrvad ei kuule mitte juubelduse ja rõõmu hääli, vaid kibeduse ja kurbuse. Sest Stommelnis on kuulda turteltuvi häält, mis kurdab ja nutab sinu armastatud Petruse viimase lahkumise üle; ja sellepärast on minu süda sinu pärast vaevas, ja mu vaim nutab minu sees; ja ei ole seal kohta rõõmule, kuhu on tulnud nii kibe sõprade lahkuminek. Kes sind küll nii magusalt lohutab, nagu Petrus? Ega ju ei ole sul teist nii sobivat lohutajat? Võid käia läbi mere ja kuiva maa, kuskil ei ole teda võimalik leida. Kas Gerardus, nimetatud de Grifone, saab olla tema sarnane, kes on seda kavatsenud ja juba sulle kirjutanud? Tema on juba kaugel eemal. Ei oska ta sulle neid sõnu tõotada, nagu Petrus, vastavalt kuulaja soovile. Keda sa küll saatsid Taani, oo Cristina, mis järsku on muutunud sinu vaenlaseks, kes võttis ära vend Petruse? Ma usun, et kõik, mida sa näed, muutub kibedaks, sest juba varsti ei näe sa enam oma sõpra. Ma vannutan teid, oo kalleimad nooremandad, Geva ja Irmengard koos kõigi teie kaaslastega, et oleksite nagu tavaliselt Stommelnis kohal, et kurbuses ja nende kahe armastava sõbra, Petruse ja Cristina kibedas lahkuminekus saaksite anda lohutust; tulgu ka kogudusepreester Johannes, kui ruumi on, võtku kaasa oma taktikepp ja pühendugu kogu ihust ja hingest, nagu sobib Jumala sõpradele, et sulni viisiga laul hakkaks kõlama; ehk süttib taas Cristina hing Kristuses Jeesuses. Ja sina, tema õde Gertrud, kes tavatsesid sulneid laule laulda, püüa nüüd veel mahedamalt laulda hüljatuses, et suur kurbus ei neelaks sõprade südameid. Ma palun teid, oo Cristina, et võtaksite vastu rätiku, millega kuivatada silmist voolavaid pisaraid. Näe, tuleb nutu ja hala aeg, nagu siis, kui sa need pisarad, kui sa elasid Kölnis, valasid ühe puu all. Ja mis juhtus sulle sinu rõõmudes sinu sõbra poolt? Ma usun, et mitte midagi peale nutu. Võibolla saabub selles siiski natuke rahu. Olge terve ja palvetage minu eest, kui sobib. Tervitage minu poolt kogudusepreestrit südamest, nagu suudate, sest kuigi eemal, olen ta hea sõber. Tervitage kogudusepreestri ema ja Hedwigit. (lk 439–443)

XL kiri

[Petruse kiri Cristinale, saadetud 22. jaanuaril 1271]

Kalleimale ja Kristuse südamlikus armastuses väga armastatud õele Cristinale tema vend, vend Petrus, siirast armastuse kasvamist! Teadke, kalleim, et olen ihu poolest terve, kuid südames väga häiritud paljude takistuste pärast, mis ma teel kannatasin. Nimelt kuigi jõudsin järgmisel pühapäeval pärast kõigi pühakute päeva meie provintsi, ei saanud ma siiski enam edasi enne kui lõpuks nigulapäeval jõudsin Halmstadi, mis on Taani viimane klooster, Rootsi kuningriigi lähedal. Sealt, olles kuni pühapäevani pärast kolmekuningapäeva Taanis, teekaaslase puudumise pärast kirjutasin teile selle kirja, teadmata, millal saan asuda teele Rootsi poole. Praegu on mul veel nii pikk maa minna oma koduni, läbi tühermaa, metsade ja mägede, nagu on, ma arvan, Kölnist Pariisi. Teadke ka seda, et kuigi mitu aastat pole olnud sellist külma, nagu sel aastal Taanis, ei saanud ma siiski enne kasukat selga, peale kahe päeva kõigi pühakute päeva paiku, enne kui kolmekuningapäeval; siis saadeti mulle minu kloostrist kasukas. Seda kirjutan teile sellepärast nii täpselt, et te selle üle mind alandlikult palusite. Kuid tänu olgu Jumalale, kes mind neis ja paljudes teistes ohtudes hoidis. Nagu ikka ja alati on Jumalale meelepärast, soovitan teile meeleldi, et te minu eksimuste pärast Jumala ees tahaksite kosta. Sest, ma arvan, harva või veel mitte kunagi on see nii vajalik olnud. Ja palun Jumala pärast kõigega, mida suudan, et paluksite mulle Jumalalt kannatlikkust ja leebust. Peale selle, kalleim, seda on öelda ihulistest vaevadest; südame valudest aga olgu teil teada, et kõigil minu elu päevil, alates sellest, kui ma midagi taipama hakkasin, ei ole ma kunagi tundnud Jumalat nii võõrana. Sellepärast, ma palun, tundke mulle kaasa; sest mind vaevab kahekordne masendus: nimelt mineviku, kuid, oh häda! möödunud hüvede mälestus, ning halbuste kohalolek, kuid, oh häda! pigem kaasa saadute kui kaasa võetute või peale pandute. Kuid kuna ma nende jutustamisega võiksin nii kirjalehed täita kui ka hulga aega raisata ja teile, kes hoolib rohkem meeldivamast, tüdimust tekitada, teen siin lõpu, et te suvatseksite Jumalat andunult ja kiindunult paluda, et ta kustutaks igaveseks unustuseks minu vead. Oh häda! Mu kõige armsam! Ei ole täna nii, nagu oli kunagi, mil ma suutsin teile oma kirjades armastatust pikalt jutustada, vaid pigem pean siin tema äraoleku üle kaebama. Oh häda! Mu kalleim! Ma ei tea, mida ütlen, sest ma ei tunne enam ei armastatut ega mind ennast. Kunagi ju … tema juuresolekust, ja armastus aitas suul seda ette kanda ja andis käele kergust seda üles märkida. Siis ju saatsin teile teistsuguseid kirju, pikki ja rõõmustavaid? Kuid häda! Ja häda mulle! Sest mus südamest puudub rõõmustus, minu laul on muutunud nutuks, pärg on mu peast kukkunud; sellepärast on vari mu silmade peal. Jumala armastatu ja minu sulneim! Ma ei kirjuta seda teile mitte ilma põhjuseta, kuigi ma teile ei taha tüdimust tekitada. Tehke ainult seda, et palvetate minu eest. Ja paluge Jumalat, et ma kasvõi üks kord saaksin teid näha, enne kui suren. Olge terve, sulneim Issandas! Tervitage kõiki mu sõpru, eriti kõiki Hillasid ja teie vanemaid ja kogudusepreestri õde ja kõiki teisi, ja andke mind nende palvete hoolde. Taas ja igavesti, olge terve. Selle kirja saatsin püha Vincenciuse päeval. Samal päeval asusin tervisega teele Rootsi kuningriigi poole. Pärast lahkumist kirjutasin teile neli paari kirju eri kohtadest. Olge terve! Hoidku teid alati Jumala arm. (lk 405–407)

XXXIX kiri

[Petruse kirjast Cristinale, saadetud 12. novembril 1279]

Kristuses endale kalleimale tütrele ja sulneimale sõbratarile Cristinale; vend Petrus; Püha Vaimu sisemist rõõmu mitte ainult südames tunda vaid ka suuga kuulutada, ja kiita, kui hea on Issand, ihu ja hinge tervisega. Kuigi mu süda on üleni hõivatud teekonna murede ja vaevade raskuse pärast, ja sellepärast ei suuda teile midagi helget või lohutavat kirjutada, siiski, kuna on võimalus seda kellegagi saata, ei tahtnud ma jätta teile kirjutamata, et jõudsin kolmandal päeval enne mardipäeva tugeva ja tervena Mindenisse, kus, lahkesti vastu võetud, veetsin kolm päeva.

[---]

Teie olete siiski astja, kus elab jumalik, ja sellel põhjusel ja mitte teisel olete minu armastuse sihtmärk, vastavalt sellele: „Issand! Ma armastan su koja kaunidust.“ Kalleim! Ela ja ole terve Issandas, meie sõbras, tervita teda minu poolt hardalt ja ütle meie mõlema poolt: „Ma otsisin su palet, Issand, su palet ma nõudlen, Issand.“ Kelles ma sind, sulneim, tervitan ja kelle hoolde ma jätan sind ihu ja hingega. Kalleim! Rutake talle vastu, sest ta on tulemas, ja ma loodan, et ta ei viivita. Isegi kui armastajale iga kiirus tundub aeglane ja seega vaevaline, siiski, kui saabub see, keda ta ihaldab, siis tunduvad kõik vaeva päevad lühikesed saabuva armsama armastuse suuruse kõrval. Kalleim! See olgu teile lohutuseks, et tuleb igavene tasu. Tervitage kõiki, keda teate, et vaja tervitada, ja teisi. (lk 401–405)