Raamatukogundus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Raamatukokku sattus Arkaadi tööle kohe pärast keskkooli lõpetamist, sõjaväest oli ta vabastatud nõrkade kopsude pärast, nõnda oligi ta otsinud tubasemat tööd ja sattunud suurde linnaraamatukokku, ajutiselt, nagu ta ise tollal arvas. Nüüd oli möödunud seitseteist aastat ja Arkaadi töötas ikka veel raamatukogus. Tõsi, alguses oli ta pandud raamatuselgadele numbreid maalima, tema lauale kanti virnade viisi raamatuid, tema ülesandeks oli avada tiitelleht, vaadata, mis number oli sinna kirjutatud, ja kanda see siis tagakaane ülanurka. Töö ei nõudnud just palju mõtlemist; siiski tuli otsustada, kas kirjutada number musta või valge tušiga, olenevalt sellest, kas raamatu kaaned olid tumedad või heledad. Alguses sai Arkaadi lohaka käekirja pärast noomida, kuid harjus peagi ja tema kirjutatud tähed võinuksid lugejale lausa kunstilist naudingut pakkuda, kui keegi neid ainult vaadanud oleks. Noh, küllap keegi vaatas ka, vähemasti need neiud, kes nõudesedelite järgi raamatuid keldris otsimas käisid, aga vaevalt nemad Arkaadile mõtlesid. Nõnda maalis Arkaadi kaks aastat numbreid — ikka VA 236786 või LC 54325 —, kuni vanapiigast osakonnajuhataja emalikult käskis tal minna bibliograafiat õppima, Arkaadi kuulas sõna ja läkski, lõpetas kaugõppes, ja seejärel edutati ta täisõiguslikuks kataloogijaks. Nüüdki kanti tema lauale virnade viisi raamatuid, kuid tema ülesanne oli märksa huvitavam: ta kirjutas iga raamatu kohta kaardikese, õigemini mitu, ikka alfabeetilise ja süstemaatilise kataloogi jaoks ja mis nad kõik olid. Ei saa just öelda, et see töö oleks Arkaadit eriti õnnelikuks teinud, aga päris vastumeelt polnud see ka. Mis sa ikka oskad tahta. Pealegi sai Arkaadi aru, et sellest tööst oli paljudele inimestele kasu ja keegi pidi ju sedagi tegema. (lk 10)
  • Just nõnda Arkaadi mõtles: rõõme ja raskusi. See oli küll pisut pidulik ütlemine ja nõnda räägiti rohkem raamatutes, aga raamatutes räägiti ju tihtipeale õigustki. Kui Arkaadilt oleks küsitud, milles peituvad raamatukogutöö rõõmud ja raskused, siis poleks ta osanud korrapealt vastata. Muidugi, mõne raamatu liigitamisega oli raskusi, ja kui siis lõpuks õige lahenduse leidsid, oli rõõm ka, et kaart kataloogis õigesse lahtrisse satub ja inimesed selle järgi raamatu üles leiavad, aga tõsisteks raskusteks ei söandanud Arkaadi neid pidada. Raskused tulid ette kusagil mujal, polaaruurijatel ja kosmonautidel ja kasvõi traktoristidel. Linnakorteriski ei tulnud mingeid raskusi ette, kui maha arvata sooja vee katkestused või lekkiv vannikraanitihend. Kuid esimeste vastu ei saanud keegi midagi parata ja teistega õiendas rohkem Viive, helistas majavalitsusse ja seletas ja riidles, kui tarvis. (lk 15–16)
  • Astrid Reinla, "Majapidamine", rmt: Astrid Reinla, "Inimestega", 1982


  • Kui õppisin ülikoolis raamatukogundust, siis oli kolm suuremat valdkonda, mille vahel valida: tehnikakirjandus, ilukirjandus ja lastekirjandus, mis oli valikus esimest korda. Mina muidugi tahtsin ilukirjandust valida ja valisingi. Suunamise tõttu sain hoopis Haapsalu lasteraamatukokku koha.
  • [K]ui Risti koolis tuli 8. klassis kirjutada, kelleks tahad saada, siis ma kirjutasin esmalt, et grimeerijaks, sest teatri teema on mulle alati hästi südamelähedane olnud. Kuid ma taipasin, et grimeerija ei saagi saalis istuda ning matsin selle mõtte maha. Oli ka mõeldav, et näiteks juuksuriks. Raamatukoguhoidja elukutset ei terendanud silmapiiril. Keskkooli ajal oli pedas lahtiste uste päev ja ma tahtsin eesti keelt "nuusutada", aga sattusin kogemata raamatukogunduse peale ja nii jäi.
  • Raamatukogunduse haridus on kaldunud infoteaduste poole – info on oluline, aga mida me selle suure hulgaga peale hakkame? Inimene on tähtis. Raamatute üle arutlemine ja nende analüüsimine, soovitamine lugejale on siiski väga oluline – olla teejuht selles liigirikkas, läbipääsmatus ja lokkavas raamatumaailma džunglis.