Rowena Chiu

Allikas: Vikitsitaadid

Rowena Chiu (sündinud 1974) on USA juhtimiskonsultant, üks naistest, keda ründas seksuaalkurjategija Harvey Weinstein.

Intervjuud[muuda]

  • Paljud seksuaalse väärkohtlemise ohvrid ei räägi oma kogemusest kellelegi võib olla kuid ja isegi aastaid. Nii häbitunde tõttu, kuid ka seetõttu, et juhtunu tundub ebareaalne ja ma arvan, et naistel on tendents seada oma kogemus küsimärgi alla – kas see juhtus tõesti päriselt? kas see oli minu süü? jne.
  • Sageli öeldakse, et sa pidid selle loo välja mõtlema, välja arvatud juhul, kui sa sellest kellelegi rääkisid. Kui sa ei rääkinud kellelegi, siis pole tõestust, et see juhtus. Praeguseks teame palju seksuaalse väärkohtlemisega seotud traumast, ja on väga-väga tavaline, et seksuaalselt väärkoheldud inimesed ei räägi sellest mitte kellelegi.
  • Mul oli poiss-sõber ja sõpruskond, kuid Harvey võttis aja jooksul kõik selle üle ja suhted murenesid. Aga see oli Harvey puhul väga tavaline. Näiteks ei häbenenud ta oma alluvatelt küsida, kas neil on püsisuhe: "Kui sul pole, võin ma sind kellelegi tutvustada." Talle meeldis kontrollida inimeste isiklikke suhteid ja ma arvan, et see on väärkohtleja üks põhilisi omadusi. Nägin noori vallalisi alluvaid, kes olid juba oma ringkonnast väga isoleeritud, sest Harvey leidis neile partnereid omade hulgast, et nad oleksid Harveyle lojaalsed.
  • New York Timesis ilmunud ülestunnistuse pealkiri on "Harvey Weinstein ütles mulle, et talle meeldivad hiina tüdrukud". Väärkohtlemise õhtul ütles ta mulle asju nagu "mulle meeldivad hiina tüdrukud, kuna nad on diskreetsed, ma tean, et sa ei kavatse rääkida, sa ei räägi sellest". Ma arvan, et tal olid minu suhtes rassilised eelarvamused: ta pidas mind alandlikuks, vaikseks, vastutulelikuks inimeseks, kes ei tee tüli. Kui ta mulle selliseid asju rääkis, siis mõtlesin lihtsalt, et Weinsteini assistendina on oluline olla lojaalne ja mitte rääkida ajakirjanikele näiteks seda, millises hotellis ta elab, või mitte paljastada tema isikliku elu detaile. Ma ei arvanud, et tegu oli seksuaalse väärkohtlemise kontekstiga. Alles hiljem sain aru, et tegelikult olid tema vihjed minu päritolule seotud sellega, et ma ei räägi, kuna olen vaikne ja alandlik.
  • Paljusid mu Ameerikas või Inglismaal sündinud hiinlastest sõpru ühendab ühine kogemus oma vanematest: teise riiki kolinud inimesed, kes ei räägi keelt, kes on vaesed ja kes üritavad end kehtestada ühiskonnas ja kultuuris, mille osa nad ei ole. Sestap ma arvan, et meie vanemate põlvkond on üles kasvanud mentaliteediga, et hoia madalat profiili, tööta usinasti, ära tee tüli, sul on õnn siin olla … ja kui sa tekitad tüli, siis võid lõpetada jaapanlastele mõeldud interneerimislaagris. See on siiani Aasia päritolu inimeste mäludes. Ja ma arvan, et meie vanemad on läbivalt istutanud meisse suhtumist, et ära tee rumalusi, mine heasse ülikooli, saa hea töökoht, saa arstiks või juristiks ning ole tubli ühiskonnaliige. Ma olen mitu korda näinud oma vanemaid olukorras, kus klienditeenindaja on neid tõrjunud, kuid nad ei ei seisa enda eest, sest nad ei oska keelt ega taha ka tüli tekitada.
  • Süüdistasin palju ennast – osaliselt Weinsteini väärkohtlemise pärast, kuid teisalt ka selle pärast, et ma polnud parem tüdruksõber. Ma arvan, et selline enesesüüdistamise tsükkel on väga Aasia teema. Mul on seda raske öelda, sest mulle tundub, et ma taastoodan rassilisi stereotüüpe. Aga see on tõsi, et meie kultuuris ei räägi inimesed rasketest ja emotsionaalsetest teemadest. See on kultuur, kus me ei räägi oma sügavaimatest tunnetest, kuid me süüdistame ennast, sisendame endale pigem enda süüd ja see on väga ohtlik.
  • [MeToo sünnist:] Teiseks arvan, et põhjus on kultuurilises kontekstis: vasakpoolsed elitaarsed naised, kes olid Hillary Clintonit toetanud, olid äärmiselt vihased, kuna USA-s polnud valge naine Valgesse Mjja pääsenud. Nad olid eriliselt vihased seetõttu, et Hillary Clinton oli kaotanud sellisele mehele nagu Donald Trump. Lein oli seda sügavam, sest Hillary seisis tugeva feministliku kuvandi eest ja ta kaotas kellelegi, kes oli täielik vastand. Ja kui võimule sai inimene, kes oli ärbelnud, et krabab naisi tussidest ja suudleb neid, kuna on kuulus ja võib teha kõike, mida tahab, siis astusid seksuaalse väärkohtlemise all kannatanud naised esimest korda välja, sest kogu olukord oli läinud üle igasuguse piiri.
  • Seega ma arvan, et rolli mängis kontekst – Trump oli Valges Majas ja naistel sai kõrini. Naised olid võidelnud aastakümneid, põlvkondi, ja kätte oli jõudnud murdepunkt. Naised tulid tänavatele, muutsid seadusi, kirjutasid ja allkirjastasid petitsioone, sest neil oli lihtsalt kõrini saanud.
  • Arvan, et kui tegu on tugeva ja paljude saavutustega sotsiaalse liikumisega, siis oleks midagi valesti, kui vastuseisu poleks. Sest mõnes mõttes on vastuliikumised indikatsioon, et oled edukas ja inimesed tunnevad end ohustatuna. Ja igatahes on gruppe, kes on väga ohustatud – misogüünid on ohustatud, incel'id on ohustatud. Seega on inimesi, kes tunnevad, et neil tuleb MeToo liikumisele vastu töötada, kuna Metoo liikumine räägib mõnes mõttes vastu kogu nende eluviisile.
  • Ricecel on sõna, mida algupäraselt on kasutatud kirjeldamaks nohiklikke Aasia mehi, kes ei leia endale tüdruksõpra. Kuid sellel sõnal on ka teine tähendus – need on valged mehed, kes arvavad, et Aasia päritolu naised on vastutulelikud, alandlikud, kuulekad, ning sageli ka majanduslikult kehval järjel. Need mehed võivad olla rikkad ja lõpetanud head ülikoolid, nüüd töötavad nad rahvusvahelistes korporatsioonides kuskil Aasias ning soovivad leida endale tüdruksõbra mõnest madalama elatustasemega Aasia riigist (Filipiinid, Vietnam vms). Nad teavad, et majanduslik võim tähendab, et naine ei jäta neid kunagi maha. See võib olla inimene, kes Londonis endale tüdruksõpra ei leidnud – meil Hongkongis on käibel jube akronüüm FILTH (Failed in London Tried Hongkong, eesti k "kukkusin Londonis läbi, proovin Hongkongis").
  • Aga kui me seksuaalvägivalla teemadel ei räägi ning ei ütle otse välja, et selliseid asju öeldakse mulle iga päev, siis on ka see vaikima surumine väärkohtlemise üks vorm. Ärme hoiame selliseid asju vaka all. Kui me ei räägi, ei too sellist käitumist avalikkuse ette, siis teeme endale karuteene.
  • Minu kontekst oli selline, et ma kaotasin oma töö, mind pandi jälitama nuhk, Harvey saavutas selle, et kogu mu elu kukkus kokku. Teiseks olen ma ikka rõhutanud, et seksuaalne väärkohtlemine pole midagi sellist nagu seda kujutatakse filmis. Sellist konkreetset hetke, mil väärkohtleja hüppab su peale ja siis sa otsustad kisada ja joosta, ei ole. Sageli juhtub see nii, et pead inimesega samas ruumis olema ja sinu peal kasutatakse võimu; minu puhul juhtus see tundide, isegi võib olla päevade, kuude või aastate vältel. Ma arvan, et oluline on saada sügavam arusaam sellest, mis on seksuaalne väärkohtlemine, kuidas võimupositsiooni ära kasutatakse. See puudutab ka pealtvaatajaid. Sellist olukorda, kus Harvey oleks kuskil hotelli fuajees hüpanud kellegi otsa ja ta põrandal ära vägistanud, mispeale kolleegid saanuks öelda "oi jumal, ma töötan koos sarivägistajaga", ei olnud. Ei ole üht ajahetke või olukorda, kus teistele jõuab kohale teadmine, et inimene on kuritarvitaja. See arusaam, et tegemist ei ole hea inimesega, tekib järk-järgult.
  • Aga ma arvan ka, et MeToo liikumine loodetavasti muutis ühiskonda minimaalseltki ja nüüd on võimalik seksuaalse väärkohtlemise teemal rohkem rääkida. Iga selline arutelu annab jõudu ja me teame nüüd miljoneid naisi, kes on julgemad sel teemal sõna võtma. See annab inimestele tunde, et nad pole enam oma probleemidega üksi.