Shetland

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]


  • Hattie suunas pilgu üle segadiku silmapiiri poole. See oli kõige lagedam arheoloogiliste väljakaevamiste plats, kus ta iial oli töötanud. Shetland oli üksainus taevas ja tuul. Siin ei pakkunud varju ükski puu.
Ma armastan seda kohta, mõtles ta äkki. Ma armastan seda rohkem kui ühtegi teist paika maailmas. Ma tahan siin veeta oma ülejäänud elu. (lk 11)
  • Hattie poleks üldse tahtnud, et Evelyn täna Setteris oleks. Nad olid Whalsayl viibinud vaid nädala ning tal oli muustki mõelda: muredest, mis koos rõõmuhetkedega ikka ja jälle tema meelde kerkisid. Pealegi tahtis ta väljakaevamistega edasi jõuda. Omaenda kaevamistega, mis olid sügisest saadik pooleli. Nüüd olid pikemad päevad ja ilusam ilm ta tagasi Shetlandi saartele projekti lõpetama toonud. Ta kibeles tagasi peakaevandisse minema, et jätkata sõelumist ja dateerimist, et lõpetada oma piinlikult täpsed märkmed. Ta tahtis väitekirja kaitsta ja end minevikku matta. Kui ta suudaks tõestada, et Setteris oli keskaja kaupmehemaja, oleks tal doktorikraadi saamiseks algupärane uurimismaterjal. Veelgi tähtsam: hoone dateerimist ja selle staatust kinnitavate esemete avastamine annaks talle põhjenduse rahastamistaotluse esitamiseks, et kaevamisi laiendada. Siis oleks tal ettekääne Shetlandi saartele jäämiseks. Hattie ei talunud mõtet, et ta on võib-olla sunnitud saartelt lahkuma. Ta arvas, et ei suuda enam kunagi linnas elada. (lk 19)
  • Ann Cleeves, "Punased luud", tlk Riina Jesmin, 2018


  • Kivikangru juurest nägi ta Mainlandi kaarduvat põhjaotsa. Franile meeldis see pilt, sest nagu ta ütles, võttis see Shetlandi kokku ühte vaatesse, lageduse ja ilu, merest tuleva jõukuse ja karmi, viljatu maa. Mineviku ja tuleviku. Eemal jääraku otsas paistis Sullom Voe naftaterminal, mis selles kummalises hõbedases valguses paistis peaaegu nõiduslikuna nagu mõni kadunud linn. Kõikjal maa ja vesi ning vees peegelduv maa. Lõuna pool võimsate tuulegeneraatorite rivi, mille tiivad praegu paigal seisid. Allpool Hvidahusi külake, kolm nukumaja ja sadamasild, ning puude varjus peaaegu nähtamatuna Vatnagarthi talumuuseum, mille juurde ta oli jätnud oma auto. (lk 10)
  • Kunagi vedas Sullomi lahest lõunasse naftat kaheksasada tankerit aastas; nüüd saabus neid kai äärde vaid kakssada ja Lord Rannoch tõi keskmist tüüpi toornaftat Schiehallionist, läänes Atlandil laiuvalt naftaväljalt. Põhjamere naftaväljad olid peaaegu ammendatud. Markham teadis fakte ja arve. Ta oli oma uurimistöö teinud, kuid ta oli Shetlandil sündinud ja kasvanud. Ta oli sirgunud naftanaelade hüvede keskel: hästi varustatud koolides ja spordikeskustes, muusikatundides ja siledate, laiade teede ääres. Nafta puurimine merepõhjast muutus aina raskemaks ja kallimaks, kuid sadam tundus endiselt toimekas olevat; praegu ei paistnud veel ühtki märki, et terminal on alla käimas. Korraks mõtles ta, kas Shetland olnuks teistsugune — kas tema võinuks olla teistsugune — ja vähem rikutud, kui naftat poleks leitud. Ja milline tulevik ootab saari ees, kui nafta ükskord otsa saab. (lk 13)
  • Braes võis näha veel märke naftatööstusest: siin leidus mõni tänavatäis hooneid, mille vallavalitsus oli lasknud ehitada töölistele. Need olid hallid ja praktilised, ning turistid, kes tulid siia postkaardiilu otsima, neid ei sallinud. Shetland ei tootnud ilu. Shedandil oli stiihiat, lagedust ja dramatismi, kuid ilu olnuks kohatu. (lk 14)