Terry McMillan

Terry McMillan (sündinud 18. oktoobril 1951 Port Huronis Michiganis USAs) on USA kirjanik.

Intervjuud[muuda]

[Žanrivalikust:] Ma ei püüa olla Toni Morrison ega Katherine Anne Porter ega Virginia Woolf. Ma ei püüa teha midagi muud kui jutustada lugusid.
Ma ütleksin, et kirjutan ärrituse tõttu. Kui ma oleksin nõid, krimpsutaksin vaid nina ja teeksin kõik korda ning muudaksin meie kõigi elu kergemaks. See ongi selle taga.
Kui mu poeg hakkas suureks saama, ütlesin talle, Solomon, kui sa suureks saad, siis emmet ei huvita, kas sulle meeldivad poisid või tüdrukud, kõik on okei. Mind ei huvita, mis värvi nad on. Aga oluline on see, et nad ei tohi olla rumalad. Kui sa tood majja mõne rumala, siis ma enam nii sõbralik ei ole. Päriselt ka. Ma ütlesin: ma ei arva, et me oleme kuninglik perekond ja ei taha geene segada, aga heldeke küll, sa tahad, et sul oleks temaga millestki rääkida.
- Terry McMillan, intervjuu: Jay MacDonald, "Terry McMillan. Crisis management", Book Page, august 2005 ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Kuidas sa end tunned, kui kuuled, et su raamatuid nimetatakse chick lit'iks?

Minu meelest on see solvav. Sellised kohad nagu New York Times ja kirjanduskriitikud, nemad otsustavad, millised teosed on olulised ja millised teosed väätivad sellist tähelepanu nagu nad edaspidi saavad. Kogu see värk on väga poliitiline ning mõnikord rassistlik ja seksistlik. Minu meelest on see hale. Kuid üks asi, mida ma ütlen ja tunnen, on see, et mu ema õpetas mind, et ma ei laseks ennast kellelgi teisel paika panna. Ja ma suhtun oma töösse samamoodi. Ma võtan seda, mida ma teen, väga, väga tõsiselt ja ma ei lase ühelgi kriitikul oma tööd sildistada. Ma lihtsalt ei lepi sellega.

Paljud naised kirjutavad segastest, keerulistest ja rasketest asjadest. Meie elud ja kogemused naistena on keerulised ja väga tihedad ning teatud tasandil ma arvan, et ka mitmemõõtmelisemad, sest meil on veel palju muidki probleeme. Meestel pole menstruatsiooni. Nad ei sünnita ja tänapäeval ei pea nad üksi muretsema pere eest hoolitsemise pärast. Meie, naised, teeme seda kõike. Ja nii ma leiangi, et teatud tasandil on meie elud veidi huvitavamad.
Sageli me ei ütle kellelegi, et me neist kunagi hoolisime – või isegi mõnikord inimestele, keda armastame ja kellest ikka veel hoolime –, et me neid armastame. Või põhjused, miks me neile ütleme, et neid armastame, pole tegelikud põhjused. Asi ei seisne ainult selles, mis ma sinu vastu tunnen, vaid see on see värk, mis teeb sinust selle inimese, kes sa oled; see on see, mis mulle väga meeldib, mida ma imetlen ja austan. Mõnikord on inimesel, kes nii tunneb, raske seda isegi sõnastada, sest mõnikord ei saa sa sellest isegi aru enne, kui see inimene on läinud.
Kõik minu jälgijad Facebookis ei ole mustanahalised, kuid paljud neist on, ja mu poeg on Stanfordi ülikooli lõpetanud ja see on nende jaoks suur asi. Ma isegi ei tea, kust nad seda kõike minu kohta teavad, kuid inimesed oskavad infot välja kaevata. Aga paljud minu fännid on minuealised või neil on minu poja vanused lapsed ja nad ütlevad mulle sageli: "Oh, sa võid tema üle nii uhke olla." Mind liigutavad paljud asjad, mida nad mulle räägivad, ja see, kui paljut nad enda kohta minuga jagavad. Nad usaldavad mind ning ma imetlen ja austan neid.
Ma olen ka leidnud, et kui sa loed kedagi, kes on tõeliselt hea ja kaasahaarav, võib see muuta su sinu oma kirjutiste suhtes väga ebakindlaks. Sa ei peatu ega mõtle: "Ma olen ise ka päris mitu raamatut müünud." Sa ei mõtle nii; sa lihtsalt mõtled, "kes hakkab seda jama lugema", eks ole?
Kirjutamiseks pead kaevama. Pead kaevandama, see on isegi parem sõna. Kirjutamine puudutab seda osa sinust, kus sa sageli ei kaevanda, ja mõnikord ma teen seda tegelase pärast, kuigi tegelikult töötab see ka minu jaoks.
Tegelikult ma ei tunne end kirjutamist alustades väga pelglikult, sest ma arvan, et kui sa võtad end liiga tõsiselt, tähendab see, et sa kirjutad üleolevalt. Umbes nagu "Ma olen nii äge" või "Ma olen nii suurepärane ja esimesed sõnad, mis ma kirja panen, vapustavad ja muudavad maailma" või midagi sellist. Mul on küsimused ja ma püüan aru saada, kuidas sa inimesena neile küsimustele vastad. Sa pead alustama madalalt, et jõuda välja kõrgele. Minu jaoks tähendab kirjutamine endalt küsimist: "Kas ma olen nõus sellele teekonnale minema? Ja kui kaugele see teekond läheb ja kui pikk see on? Ja mida ma ei tea ja mida ma olen nõus välja uurima?" Selles on minu jaoks kirjutamise ilu ja ma saan võin sellesse ära eksida, mistõttu ongi olemas sellised asjad, mida nimetatakse mustanditeks. Ja seivimine. Ja kustutusklahv.
Elus ei saa kuigi palju vigu parandada, aga kirjutades, mustandites, saab küll. Sa saad teha seda senikaua, kuni kõik on õige. See on nagu abielu. Sa üritad ikka edasi.

Sellepärast on nii palju kirjanikke. Igaühel on oma nägemus, kõik näevad asju erinevalt ja see ongi see, mis mulle raamatute juures meeldib. Ma võin minna kellegi teise maailma ja unustada enda oma.

Kirjutamise juures on suurepärane see, et me ei pea iga tegelast ja nende motiive mõistma, kuid me peame olema valmis neid aktsepteerima.
- Terry McMillan, intervjuu: Abbe Wright, "An Interview with Terry McMillan", Read It Forward, 2016 (arhiivikoopia Internet Archive'is) ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}