Võru (linn)

Proosa

• ... Tamula, mille teisel kaldal peegeldus vees Võru linn, pisike ja kokku surutud oma valgete majadega, punaste telliskivikatustega ja roheliste puudega, just kui end peites tihedasse lehestikku. Ja avar järv täis liikumatult seisvaid kalapaate, õngeridvad nõtkelt kummardumas üle vee. (lk 105)
• Reet Tammiku seisab kõrgel tornitipul ja ta ees avardub Võrumaa oma mägede, metsade, põldude ja järvedega. Läbipaistev sügispäike teeb kõik nii imeselgeks ja teravaks, nii et arvad nägevat järvede helkimistki, mis nii sügav-siniselt pilgutavad kollaste mäekinkude vahelt. Ja kaugel, ei, see on ju päris lähedal, unistab all orus Võru linn, punaste kivikatustega roheliste puude peidus ja otsekui sulades sinisesse Tamulasse. Ja seal on Petserigi. Enn Raesaare kiiker toob ta päris lähedale, nii et eraldad kloostri kirikukupleidki. (lk 110)
  • Salme Kõiv, "Reet Tammiku", Eesti Raamat, 2011

• Võru pattudest võiksime pidada tähtsaimaks keskmist sorti tublit joomist, ehkki viimast pole katekismuse kümnes käsus keelualuseks arvatud (kuigi seal isegi keelepeks on tunnistatud lubamatuks). Alkoholitarvitamise poolest jäi meie linnake aga märgatavalt maha näiteks naaberlinnast Valgast, kus ühele ning samale kolmnurksele platsile avanesid üheksa joogikoha uksed: monopoli viinapoe, veinikaupluse, seltsimaja puhveti, trahteri, õllepoodide ja ei mina mäleta, mis asutuste omad. Nii et Issandal ei võinud olla põhjust oma palet meilt ära pöörata ja ta võis küll meie linnakese peale alla vaadata.

Ja siis ta nägi, nagu oleks Tamula kirdekaldale maha pandud üks umbes verstapikkune redel ja sellest on saanud Võru uulitsad: peeled asumas rööbiti järveveerega ja üle poole tosina pulki sihtimas ühe otsaga järve. Peele- või peauulitsate nimed olid: vasakpoolsel (lugedes jaama poolt linna minnes) Vee, pärastine Kreutzwaldi, ja parempoolsel Jüri. Ja pulkuulitsail: Paju (toonane Vedru), Petseri (mis kunagi Petserisse ei viinud), Liiva (ammu munakividega sillutatud), Kesk (pärastine Vabaduse), Tartu (viis tõepoolest kunagi Tartu), Katariina (puiestee linna asutaja auks), Aleksandri ja Karja, vabariigi aegu tekkis neile paar pulka juure, algusse, ots aga Juudi parki, Piiri tänav ja lõppu, sihtimisega Roosisaare suunas, Roosi tänav. Kuid need ainult täiendasid redeli pilti. Seda pilti rikkus pisut üksnes mõni tänavahakatis, nagu Kasarmu uulits, mis kuidagi üritas vedada kolmandat peelt, ei evinud mingit ühendust kasarmuga ja teenis vene kirikut, omades tähtsust vaid üks kord aastas. Iga ülestõusmise püha laupäeva ööl tekkis siin elavaim rahvakogunemine: vahiti, kuis palvetajate-rong ümber kiriku kõndis ja kuis hiljem iga vastutulijaga lihavõttesuudlusi vahetati, hüüdes selle juure - nagu see lihteesti inimese suus kõlas: "Kristus vasta Kristust!" - Selline linnapildi "rikkumine" ei häirinud kedagi ja kõrge Vaatleja seal üleval võis asjaga rahule jääda. (lk 177)

• Nüüd oleme jõudnud Lauluisa maja ja suure parkaia ette. See asub ja peabki asuma paremat kätt. Pikavõitu ühekordne puuhoone ärklitoaga jaam apoolses otsas ja vastu ta oma parki. Tolles aknakeses kumas kunagi pooled ööd läbi punakas petrooleumilambi tuluke ja selle valgusel krabistas üks hanesulg kõhnas vahakas käes "Kalevipoega" kirjutada. Ja kirjamehe omaistutatud noored lõhmused sirgusid lootusrikkalt piki kogu fassaadi kõnnitee ainsa ehtena kogu tänavas. Lauluisa jättis maja maha, selle ühes teiste hoonetega ostis keegi Miina-nimeline mees, puud maja akende ees kasvasid suureks ning käharaks ja siis ühel päeval ilmusid mehed saega ja tõmbasid nad maha viimseni. Kelle algatusel, millistel kaalutlustel, kelle loal, kelle süül - ei ole mul teada. Ainult ehmuda võisin ma nähes noid värskeid kände. (lk 181)
• Järv vett täis ääreni, nagu helde perenaise supikauss, vaata, et üle ei voola - ja voolaski igakevadises tulvamises seal all vabrikute rajoonis. Ja levitab see järv suviseil sumedail õhtuil sõnadeta luulet, solistab tasakesi vastu kallast ja ohkab veel tasemini. Peegeldab öösiti taevast kõigi ta igaveste tähtedega, mille müütilised nimed jäeti meile koolides tundmatuiks nagu armsate laululindude omadki. Ja kajastas see vesi vastu laulu, mida laulis kogu linna rahvas ühel ning samal viisil, kuid kahesuguste sõnade peal. Meie: "Nüüd järv on vaik" ja nemad: "Still ruht der See..." Suurvesi viis kõik lahkhelikesed ühte rahusasse meeleollu.

Heleda päeva ajal pilk muud ei teinudki nonde kaldapinkidel istuvate jõudeinimeste ripsmete vahel kui puhkas Muna- ning Vällamäel, mis paistsid taamalt üle metsatihemiku ja veelaheduse. Nii targalt oli kunagi rajatud see park. Veel enam, vabalt paistsid siin silma kõik kaunisti vahelduvad ning suuri vaatemänge pakkuvad loojanguvärvid ja hilisemad säravad kuumõõgad, sest nõnda asetus park järve ning taevakaarte suhtes.

Ülepea võis pidada järve ühes temast lahutamatu pargiga terve linna kogujaks ja üksmeele soetajaks. Kõik rahvakihid ning eri liigid hindasid ühtemoodi seda ilu- ning rahupaika ja tulid siia oma jõudetundidel. Tormiste ilmadega andis meie Tamula juba midagi nagu mere mulje taolist, eriti neile, kes olid paadiga jäänud lainete kimpu. Ta üldse, tema avarus kasvatas pilgu vabamaks, vaate kaugemaks ja tegi meele lahedamaks, kui linna- või elukitsikused peale tikkusid. Siis inimene seisis järvekaldal ja kinnitas enesele: jaa, järv peab linnal olema, kui just merd käepärast ei ole. (lk 185)

• Ja mis meil veel oli?

Üks laatsaret, üks sünagoog, üks miravoikohtunik, üks nataarius, kaks "keegelpaani", kaks ämmaemandat, kaks metsaäri, kaks lihunikku, kaks värvalit, kaks pätti, paar fotograafi, kolm Võru ja Tartu vahelist pikamaa-voorimeest, kolm ja pool hullu, neljaliikmeline meditsiiniline personal (kaks arsti, üks loomatohter, üks velsker), niisama kogukas juristkond (üks päris-, mõni era- ja mõni nurgaadvokaat), viis-kuus seltsi, kuus-seitse linakaupmeest, mitu kahehobuse- ja kakskümmend kaheksa ühehobuse-voorimeest, mõned konvoisõdurid ja kardavoid; veel: saianaised, mehaanikud, kardsepad, mütsitegijad ja muud käsitöölised, habemeajajad ja juukselõikajad, kuid mitte ühtegi kõrilõikajat, kino, sportlast, hullumaja ega ajalehte. (lk 185-186)

• Artur Adson, "Väikelinna moosekant" [1946], rmt: "Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas - silmad läänes", Eesti Päevalehe AS, 2010

• Juba 2015. aastal on Räpina aianduskooli õppejõud Urmas Rohu ajalehes Võru väljaku võiduideed kommenteerides avaldanud kahetsust, et väikelinnad lähevad kaasa suuremate hullustega, et kõik tuleb valada betooni ja klaasi. Suisa skandaalne, et Võrus võetakse maha park, et rajada kivine paraadväljak. Kes soovib meie kliimas istuda väljapakutud betoonpinkidel või kivist trepiastmestikel? Minus tekitavad õudu need kivisse istutatud puud, mis meenutab rohepesu. Kindlasti ei ole vaja panna taimi mingitesse moodulitesse – taimed ei ole linnamööbel. XXI sajandi linna­planeerimises peetakse oluliseks süsiniku jalajälge vähendavat linnaruumi, arvestatakse ökoloogilise jätkusuutlikkusega, looduspõhiste lahendustega.
  • Helen Sooväli-Sepping, intervjuu: Elo Kiivet, "Kogukondade kaasamine või paraadlikud lipuväljakud" Sirp, 23.02.2018