Järv vett täis ääreni, nagu helde perenaise supikauss, vaata, et üle ei voola - ja voolaski igakevadises tulvamises seal all vabrikute rajoonis. Ja levitab see järv suviseil sumedail õhtuil sõnadeta luulet, solistab tasakesi vastu kallast ja ohkab veel tasemini. Peegeldab öösiti taevast kõigi ta igaveste tähtedega, mille müütilised nimed jäeti meile koolides tundmatuiks nagu armsate laululindude omadki. Ja kajastas see vesi vastu laulu, mida laulis kogu linna rahvas ühel ning samal viisil, kuid kahesuguste sõnade peal. Meie: "Nüüd järv on vaik" ja nemad: "Still ruht der See..." Suurvesi viis kõik lahkhelikesed ühte rahusasse meeleollu.
Heleda päeva ajal pilk muud ei teinudki nonde kaldapinkidel istuvate jõudeinimeste ripsmete vahel kui puhkas Muna- ning Vällamäel, mis paistsid taamalt üle metsatihemiku ja veelaheduse. Nii targalt oli kunagi rajatud see park. Veel enam, vabalt paistsid siin silma kõik kaunisti vahelduvad ning suuri vaatemänge pakkuvad loojanguvärvid ja hilisemad säravad kuumõõgad, sest nõnda asetus park järve ning taevakaarte suhtes.
Ülepea võis pidada järve ühes temast lahutamatu pargiga terve linna kogujaks ja üksmeele soetajaks. Kõik rahvakihid ning eri liigid hindasid ühtemoodi seda ilu- ning rahupaika ja tulid siia oma jõudetundidel. Tormiste ilmadega andis meie Tamula juba midagi nagu mere mulje taolist, eriti neile, kes olid paadiga jäänud lainete kimpu. Ta üldse, tema avarus kasvatas pilgu vabamaks, vaate kaugemaks ja tegi meele lahedamaks, kui linna- või elukitsikused peale tikkusid. Siis inimene seisis järvekaldal ja kinnitas enesele: jaa, järv peab linnal olema, kui just merd käepärast ei ole.
Artur Adson, "Väikelinna moosekant" [1946], rmt: "Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas - silmad läänes", Eesti Päevalehe AS, 2010, lk 185
