Veronika Kalmus

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid
Veronika Kalmus 2009. aastal.

Veronika Kalmus (kuni 2. septembrini 1995 Veronika Teder; sündinud 8. juunil 1973 Elvas) on eesti kabetaja ja sotsioloog.

Intervjuud[muuda]

  • Positiivne on kindlasti see, et me ei saa enam rääkida väga suurtest digilõhedest erinevate lasterühmade vahel, kasvõi näiteks maa- ja linnalaste või eestlaste ja venelaste vahel.
  • Aga huvitav on ka see, et vene lapsed kulutavad internetis ka rohkem aega ka kooliga seotud tegevustele, kooli jaoks info otsimisele, rühmatööde tegemisele jne. Kuna internet on tegelikult kõigi laste jaoks oluline osa õppetööst, siis me saame öelda, et vene lapsed on interneti õppimiskeskkonnana väga hästi omaks võtnud.


  • Me kindlasti nii võidame kui kaotame uute tehnoloogiate tõttu. Võime võita aega tänu tehnoloogiale, aga võime seda ka kaotada, kuna me kulutame lihtsalt aega uue meedia keskkonnas ja kõikvõimalikele tegevustele, sealhulgas meelelahutusele, mida see pakub. Mõelge näiteks internetipangandusele, mis tõesti teeb meie elu mugavamaks ja kiiremaks. Aga teiselt poolt seavad need meile ka uusi kohustusi, tekitavad uusi võrgustikke, mis võivad mõjuda ka võrkudena, piiravate ahistavate kohustusena ja inimesed võivad tahta end nendest mingil määral vabastada.


  • Mõnes mõttes on negatiivsete kogemustega kokku puutumine internetis paratamatu, sest see on ikka nii, et mida rohkem mingit tegevust harrastatakse, seda rohkem saadakse sellest kasu, avastatakse uusi võimalusi ning saadakse oma kogemuste varal rikkamaks ja osatakse võimalike negatiivsete kogemustega ka toime tulla.
  • Tuleb ikkagi öelda, et kõige loomingulisemaid tegevusi ei ole lapsed hakanud kasutama. Pigem on tegemist ikkagi meelelahutuse ja suhtlemise ning mängude mängimisega, vaatamata sellele, et omaloomingu tegemiseks ja jagamiseks on tohutu hulk võimalusi.


  • Tõesti, Eestis on [Euroopa riikidest] kõige rohkem selliseid lapsi, kes on mingi riskiga kokku puutunud. Üks põhjus on see, et Eesti lapsed puutuvad kokku väga erinevate riskidega. Nad kasutavad väga palju internetivõimalusi ja tõesti kogevad seal erinevaid ebameeldivaid asju.
  • Võib tõesti olla, et lapsevanemad ei oska ennetada riske ja lapsed pöörduvad lapsevanemate poole abi saamiseks siis, kui midagi ebameeldivat on juba juhtunud.
  • Poisid võivad oma agressiivsust välja elada ka muul viisil, päriselus, aga tüdrukutele on küberkiusamine, eriti teatud eas, mõnevõrra omasem.


  • Eesti lapsevanemate juures võib näha küllaltki suurt kihistumist. On neid, kes vägagi aktiivselt tegelevad oma laste internetikasutusega, juhendavad, tunnevad huvi. Aga on tervelt kolmandik neid lapsevanemaid, kes huvi ei tunne ega tee midagi, et laste internetikasutus turvaliseks ja paremaks muuta.
  • Põhjamaade lapsevanemad on mõnevõrra aktiivsemad oma laste juhendamisel. Põhjamaade lapsed oskavad mõnevõrra paremini toime tulla ka internetiriskidega. Interneti kasutamise võimalustega väga suuri erinevusi ei ole.

Artiklid[muuda]

  • Põlvkond on oluline sotsiaalne kategooria. See on võimas identiteeditähis, ühtaegu nii jäik kui ka paindlik piiritleja, mille abil paigutame ennast ja teisi sotsiaalsesse aega või laiemalt – sotsiaal-ajaloolisse struktuuri. Põlvkondliku kuuluvuse suhtelise jäikuse, subjektist sõltumatuse ja seega struktuurse määratuse tingib inimese võimetus valida oma sünnihetke. Põlvkondlikule identiteedile lisab paindlikkust sotsiaalse aja suhtelisus, s.o sotsiaalne nähtus, mille kohaselt "kõik samal ajal elavad inimesed ei jaga tingimata sama ajalugu". Nii ei moodusta kaugeltki kõik ajateljel lähestikku paiknevate sünnidaatumitega inimesed põlvkonda sotsiaalses ja kultuurilises tähenduses.
  • Infost küllastunud ühiskonnas on olulised muutused sageli seotud meediatehnoloogia arenguga. Eeldus, et noored, viimastel kümnenditel ka lapsed, on eriti agarad võtma kasutusele ja kodustama uusimaid meediatehnoloogiaid, millega neil tekib eriline suhe kogu eluks, on pannud aluse meediapõlvkonna mõistele. Nii räägivad meediauurijad raadio-, televisiooni- ja internetipõlvkonnast, konkreetsemalt ka Google'i- ja Facebooki-põlvkonnast. Pole välistatud, et praegusi maimikuid, kelle jaoks Apple toodab tahvelarvutitele hammustamis- ja ilastamiskindlaid ümbriseid, hakatakse kutsuma iPadi-põlvkonnaks.
  • Põlvkondade määratlemine ja sildistamine ei ole väärtusneutraalne. Peale paiknemise sotsiaalse protsessi ajaloolisel teljel osutab põlvkondlik kuuluvus ka earühma asendile sotsiaalses hierarhias.
  • Sotsiaalsed rühmad, eriti vanuserühmad, erinevad suutlikkuse poolest kohaneda üha kiirenevate ühiskondlike ja tehnoloogiliste muutustega. Tänapäeva ühiskonnas, mille kõigis sfäärides jätkub infotehnoloogia võidukäik, ilmnevad erinevused kapitalis ja habitus’es aina enam valikutes, mis põhinevad ebavõrdsel ligipääsul digitaalsetele toodetele ja teenustele ning nende erisugustel kasutusviisidel. Kujunev digitaalne kihistumine rajaneb sotsiaalsel stratifikatsioonil, taastoodab seda, ent loob ka uusi mustreid, eristades reljeefselt vanemaid ja nooremaid põlvkondi.
  • Kokkuvõttes võib möönda, et vanemate earühmade taustal on noorte nimetamine digitaalseks põlvkonnaks teatud määral õigustatud, samal ajal jäävad selle põlvkonna piirid ähmaseks, ulatudes mõne näitaja kohaselt 1960ndate lõpus sündinuteni. Meedia rolli sotsiaalsete põlvkondade kujunemises – põlvkonnastumises – tasub seega näha sujuva kultuurilise protsessina, käesoleval sajandil meediapõlvkondade järkjärgulise digitaliseerumisena.
Ilmselgelt ei tulene erinevused põlvkondade meediasuhetes üksnes sellest, milliste meediatehnoloogiatega vastuvõtlikus eas kokku puututakse. Peale elukaarel paiknemise mängib rolli kohanemisvõime muutuvas keskkonnas, mis on tõenäoliselt eriti suur puhverpõlvkonnal – praegustel noorematel keskealistel, kes kogesid kujunemisaastail erisuguseid ühiskondlikke tingimusi ning võivad seetõttu olla võrdlemisi avatud igat laadi innovatsioonile. Jutt täiesti erakordsest ja eksklusiivsest digitaalsest põlvkonnast on aga müüt.


  • Võimalik, et SKT, keskmise eluea ja Gini kordaja muutuste kajastamine ja kommenteerimine allub rahvusvaheliste spordivõistluste sarnaselt paremini meediaformaatidele ja -žanritele. Seevastu inimarengu "pehmemad" ja abstraktsemad aspektid, mis seonduvad näiteks väärtuste, identiteedi ja teiste kultuuridimensioonidega ning on raskemini mõõdetavad ja võrreldavad, on saanud mõnevõrra tagasihoidlikuma kõlapinna.
  • Huvitav on tõdeda, et EIA retseptsioon poliitikute ja kommentaatorite seas toimib omamoodi sotsiaalse indikaatorina: kohati ootamatud ja valulikud reaktsioonid EIA s tõstatatud probleemidele toovad esile reageerijates juurdunud enesestmõistetavused ja ideoloogilised eeldused. Ehkki EIA diskursus on põhiosas deskriptiivne ning säilitab ka hinnangutes enamasti leebelt kriitilise tonaalsuse, on ainuüksi teatud valukohtadele osundamine sundinud status quo pooldajaid käituma põhimõttel "parim kaitse on rünnak".


  • Üha enam inimesi tajub paratamatusena seda, et juhtimine töökohtadel on muutunud autoritaarsemaks – suurenenud on nende arv, kes leiavad, et ülemuse antud tööjuhiseid tuleb järgida ka siis, kui nendega täielikult nõus ei olda.
Vähenenud on poliitika tähtsaks pidamine ja sellest rääkimine, mis on ilmselge märk süvenevast poliitikast võõrandumisest. Kasvanud on sallimatus "teistsuguste" inimeste suhtes – üha enam on neid, kes ei sooviks oma naabriks immigrante-võõrtöölisi, teisest rassist inimesi, islamiusulisi või suuri perekondi.
Niisugused tendentsid annavad tunnistust ebakindlusest, vaimsest surutisest ja vähesest avatusest, mis eristavad meid endiselt Lääne-Euroopast ja Põhja­maadest.
Teisalt kõnelevad need ühiskonna väsimusest ja tardumusest – pidev pingutamine väliste eesmärkide, nagu Euroopa jõukamate riikide hulka või eurotsooni jõudmise nimel on kohati viinud seisundini, mis meenutab sportlase finišieelset kangestust: soov sihile jõuda on suur, kuid lihased ei kuula enam sõna ja lahedast enesetundest pole juttugi.
  • Samas lahkneb meie vaimulaad Põhja- ja paljudes Lääne-Euroopa riikides valitsevast mentaalsusest ühes olulises aspektis – teiste maade taustal erinevad Eesti meeste ja naiste väärtushinnangud üksteisest äärmiselt reljeefselt. 2008. aasta elanikkonnaküsitluse "Mina. Maailm. Meedia" andmetel peavad Eesti mehed tähtsamaks edukuse ja progressiga seotud väärtusi, nagu võimu omamist ja tehnoloogia arengut.
Naised hindavad kõrgemalt pea kõiki teisi väärtusi, sealhulgas turvalise keskkonna, tervise, vaimse heaolu ja isiksuse harmoonilise arenguga seotud ideaale.
Seega on meeste väärtusmaailm võrreldes naiste omaga ühekülgsem ja pingestatum. Meeste ideaalide-huvide kitsam suunitletus väljendub ka kultuuritarbimises ja elulaadis. Naiste jaoks on enamik vaimseid harrastusi, eriti lugemise, teatri ja muusikaga seotud hobid, olulisemad kui meestele, kes tunnevad suuremat huvi üksnes arvutikunsti, spordi ja tehnika vastu.
  • Seega määrab piiririigi meeste vaimulaadi iseäralik paradoks: püüdlustes olla iga hinna eest läänelik macho, tõrjudes pehmemaid ja naiselikumaks peetavaid väärtusi ja kultuuriharrastusi, sarnaneb keskmine Eesti mees, sellest enesele arugi andmata, hoopis endise sotsialismileeri meestega, mõjudes pigem idaeuroopaliku mužik'una.
  • Eesti siirdeperioodi ideoloogias võis samuti tajuda erinevaid ootusi sugupoolte suhtes – kui naistelt oodati eelkõige kultuuritraditsioonide hoidmist ja rahvuskehandi taastootmist, pandi meeste õlgadele riigi uuesti ülesehitamise, majanduskasvu ja Eesti Nokia leidmisega seotud lootused.
Suurim probleem sedavõrd soolistatud ootuste ja ideaalide puhul on, et edukuse ja progressiga seotud eesmärkide luhtumine majanduskriisist tingituna mõjub tõenäoliselt laastavamalt just meeste elukvaliteedile ja tervisele, kuna alternatiivsed ideaalid ja huvid, millele toetuda, on meeste väärtusilmas vähemal määral esindatud.
  • Kui ühiskond soovib oma vaimulaadi muuta, pöörduvad pilgud uue põlvkonna poole. Senised uurimistulemused kiireid muutusi Eesti vaimses keskkonnas ei ennusta. [---]
Neiud hindasid noormeestega võrreldes kõrgemalt enamikku haridusväärtustest, sealhulgas, elu ja maailma paremat mõistmist. Noormeestele olid õppimise eesmärkidest tähtsamad elus kergemalt läbilöömine, ettevõtete loomine ja juhtimine ning puhtamale ja kergemale tööle asumine.
  • Ehkki internet pakub hulgaliselt võimalusi loominguliseks katsetamiseks ning normide ja stereotüüpide mugandamiseks või muutmiseks, kasutavad noored seda enamjaolt kehtivate väärtuste ja rolliootuste taastootmiseks.
  • Võrreldes eakaaslastega Soomes tunnetavad Eesti koolinoored vanemate edastatavates väärtustes olulisemana saavutusi ja edukust, vähem olulisena aga eetilisi ja sotsiaalseid väärtusi. Eesti õpilaste vanemate hulgas on võrreldes Soomega kaks korda rohkem neid, kes peavad laste arvates väga tähtsaks head õppeedukust. Viimane erinevus viib tõdemusele, et Eesti kooli liigset teadmiste- ja vähest väärtustekesksust tingib suurel määral vanemate surve ning siirdeühiskonna edukultus üldisemalt.
Selleks, et nii nooremad kui vanemad põlvkonnad tunneksid end paremini, et meie elukvaliteet oleks kõrgem, tasub kriitiliselt hinnata meie ühiselt loodavat vaimset keskkonda. Lõputu kramplik pingutamine väliste edueesmärkide nimel ei ole ilmselt jätkusuutlik.

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Veronika_Kalmus&oldid=64578"