Liisa: Kuule, tütreke, mis ma sulle ütlen. Need tudeeritud tohtrid ei tea õieti midagi. Kõige parem rohi iga haiguse vastu on rõõsk koor ja vankrimääre. Olen seda mitu korda proovinud. Mõni aasta tagasi murdis siinsamas meie naabruses Pullamal lehm oma sarve juureni maha. Ja mõtle ometi, hakkas mädanema. Mädanes ja mädanes peagu kogu suve. Küll veeti loomatohtrite ja velskerite juure, aga haav ei paranenud ega paranenud. Mõtlesime juba, et on prant sisse löönud. Siis määrisin ma haava paar korda värske koorega ja pärast seda vankrimäärdega, ja lehm sai terveks nagu midagi. Paranes loomal otsmik ja kasvas isegi uus sarv. Nii on lugu, tütreke. Õhtul võian ka sinu pead koorega — küll näed, et saad terveks.
Rutt: Ei, ei, vanatädi! Kardan, et kasvavad viimaks mullegi sarved. Haarab palaka kaenla ja jookseb minema.
Elīna Zālīte, "Armu väikesed vääratused", tlk Mart Pukits, 1932, lk 23
