Elīna Zālīte

Elīna Zālīte (19. oktoober 1898, Läti, Alūksne rajoon Trapene vald Vososi talu – 7. aprill 1955, Riia) oli läti kirjanik ja tõlkija.

"Armu väikesed vääratused"

Tsitaadid väljaandest: Elīna Zālīte, "Armu väikesed vääratused", tlk Mart Pukits, 1932.

• Mari: See polnud miski salajane jutuajamine.

Märt: Ah nii! Mis te siis sosistasite? Miks ei kõnelnud te valjusti?

Mari: Jeekab kardab valjusti kõnelda. Tal on nii tugev hääl, et kostab versta kaugusele. Ta kardab piirivalvureid, et need kuulevad, et ta loata on tulnud üle piiri.

Märt: Mis oli tal asja tulla?

Mari: Ta... oli... oma hääle siia unustanud.

Andres: Kuidas? Oma hääle unustanud?

Mari: Nojah, oma hääle, mis on seal siis imestada? Me käime mõlemad kooris laulmas ja valmistume eesti-läti ühisele laulupeole. Ja tema oli unustanud viisi sõnadele "Sinimetsad, haljad metsad". Ma laulsin seda talle veidikese ette. (lk 11-12)

• Märt: Kuidas võid sa talle õpetada teist häält, kui ise laulad esimest sopraani?

Mari: Kohmetub. Mina... Tema... jah, ta ütleb, et kui ta kuuleb esimest sopraani, siis võib ta kohe laulda oma häält. Muidu mitte. (lk 12)

• Märt: Aus naisterahvas ei soperda enam teistega, kui tal üks juba on!

Mari: Aga mulle meeldib võistlus. Praegusel ajal on mehi palju vähem kui naisi. Ma võin uhkeldada, et mul on mitu tahtjat. (lk 13)

• Andres: Jää rahule, Märt. Marile ja Jeekabile võib seekord andestada, nad on töötanud eesti-läti liginemise kasuks. Te teate ometi, et need mõlemad rahvad peavad elama rahus ja sõpruses, eriti siin piiri lähedal.

Märt: Liginegu valitsused ja diplomaadid rautidel ja pärastlõunasil teejoominguil, aga Mari ei tohi seda teha Jeekabiga. See liginemine võib meid viia liig kaugele. (lk 14)

• Mari: Erutatult. Kas nägite, peremees, ta näitas mulle rusikat, ta ähvardas mind!

Andres: Ärge kartke! Säärast ähvardust ei tarvitse tähele panna. See kõneleb mõnikord armastusest palju rohkemgi kui kõige palavam kaisutus. Äga olgu nüüd lugu sellega kuidas tahes, mina soovitaksin teile siiski Märdiga mitte nõnda mängida. Ta on tubli mees ja armastab teid tõesti.

Mari: Mis teha, kui mulle meeldib mehi veidi piinata. Ma lugesin romaanist "Ilusa naisdiplomaadi armuseiklused", et meestele pidavat meeldima, kui naised neid piinavat. (lk 14-15)

• Andres: Naeratades. Noh, mis ütled sa neist mõlemaist inimlastest — Märdist ja Marist?

Eeva: Armastus! Kadedus!

Andres: Kadedus! See peab olema küll pööraselt ebameeldiv tunne. Kas oled olnud millalgi armukade?

Eeva: Ei! Sina pole ju selleks mulle millalgi põhjust annud. Ja ühtki teist romaani pole mul olnud. Kõik need kümme aastat on olnud äärmiselt rahulikud.

Andres: Sa ütled seda niisugusel toonil nagu oleks sul kahju, et see nii on olnud.

Eeva: Kahju pole mul küll mitte, aga mõnikord tahaksin tõesti veidi rohkem rahutust ja elavust.

Andres: Ära unusta, Eevike, et kõik suured väärtused sünnivad rahus ja vaikuses. Torm aga murrab ja purustab.

Eeva: Pooleldi naljatades. Tormile ma ei mõtlegi, aga väike tuulepuhang tohiks olla üsna mõnus. (lk 16-17)

• Eeva: Mis juubel see nüüd on!

Rutt: Kuidas mitte! Kümme aastat üheainsa mehega ära elada, see on suur vägitegu, mille eest peaks antama aumärk. Praegusel ajal on hea, kui mees naisega aasta või kaks koos elab. — Ütle, Eevi, kas sa kõik need aastad oled Andresele olnud truu?

Eeva: Aga Rutt, milline küsimus!

Rutt: Sa ei tarvitse sugugi seda nii etteheitvalt ütelda. Truudusetust abielus peetakse praegusel ajal peagu intelligentsi märgiks.

Eeva: Naeratades. Siis pean ma kahjuks tunnistama, et olen täiesti ebaintelligentne. (lk 19)

• Rutt: Mõtle ometi, ma elan üsna puiestiku ligidal ja seal hõiskavad nad kui hullud. Venitavad niisugust halemagusat viisi ja kisuvad inimesel kas või südame rinnust välja. Kõik logaritmid haihtuvad peast, tahaksid ainult lugeda luuletusi, jalutada puiestikus ja unistada "temast".

Eeva: Millisest temast?

Rutt: Oi, tädike, kui taipamatu sa oled! Teadagi, et oma printsist, kes tuleb ja armastab mind nõnda nagu veel ükski mees pole naist armastanud ja keda ka mina pööraselt armastan!

Eeva: Väikese irooniaga. Kui kaua? Aasta? Kaks?

Rutt: Ma arvan, kui ta oleks see õige, armastaksin teda kogu eluaja. Äga kes võib teada, kes on see päris õige — võib arvestada valesti ja armuda ebaõigesse.

Eeva: Tarvis otsida, põhjalikult veenduda ja isegi vahest eksida. Üks luuletaja on tabavalt ütelnud, et meil kõigil tuleb kord läbi elada armu väikesi vääratusi. (lk 20)

• Eeva: Väike lobasuuke, nüüd kõneled sa rumalusi. Nendeks elamusteks olen ma juba vana.

Rutt: Kolmekümne aastaga? See pole kellegi vanadus. Üteldakse, et need olevat naise parimad aastad. Sa võid veel mitu elamust läbi elada. See võib olla pööraselt huvitav! (lk 21)

• Liisa: Sisse astudes. Vaata ette, tütreke, et sa ei upu. Meie järv on sügav.

Rutt: Ei maksa karta, olen hea ujuja. Viimasel ujumisvõistlusel sain esimese auhinna.

Liisa: Võtku susi kõiki teie auhindu! Vaja veel jannata selliste tühiste tempudega, juba niigi oled näost kahvatu.

Rutt: Jah, vanatädi, seepärast ongi tarvis võimelda. Arst ütleb, et ma olevat verevaene.

Liisa: Ütle, kas sul verd tuleb, kui lõikad noaga sõrme?

Rutt: Imestudes. Tuleb küll.

Liisa: Siis pole sa verevaene ühti. On mõni muu viga. (lk 22)

• Liisa: Kuule, tütreke, mis ma sulle ütlen. Need tudeeritud tohtrid ei tea õieti midagi. Kõige parem rohi iga haiguse vastu on rõõsk koor ja vankrimääre. Olen seda mitu korda proovinud. Mõni aasta tagasi murdis siinsamas meie naabruses Pullamal lehm oma sarve juureni maha. Ja mõtle ometi, hakkas mädanema. Mädanes ja mädanes peagu kogu suve. Küll veeti loomatohtrite ja velskerite juure, aga haav ei paranenud ega paranenud. Mõtlesime juba, et on prant sisse löönud. Siis määrisin ma haava paar korda värske koorega ja pärast seda vankrimäärdega, ja lehm sai terveks nagu midagi. Paranes loomal otsmik ja kasvas isegi uus sarv. Nii on lugu, tütreke. Õhtul võian ka sinu pead koorega — küll näed, et saad terveks.

Rutt: Ei, ei, vanatädi! Kardan, et kasvavad viimaks mullegi sarved. Haarab palaka kaenla ja jookseb minema. (lk 23)

• Liisa: Õieti peaks selle üle vihastuma, aga ei suuda. Mulle meeldivad siiski säärased teravmeelsed tütarlapsed. Minagi olin noores põlves samasugune. Sina aga, Eevike, oled alati nii vaikne ja tasane, nagu talleke. Ei ütle ainustki kõvemat sõna ei mulle ega perele.

Eeva: Kas oleks siis parem, kui ma tõreleksin ja sõimaksin, et kogu naabrus kajaks?

Liisa: Nii valjusti vahest mitte, aga mõnikord kuluks veidi tõrelemist ära. Minulgi on taoti, noh, tahtmist natuke rapsida või kriimustada. Võiksid vihastuda, ukse kinni lüüa või mõnd muud lärmi teha. Muidu läheb igavaks.

Eeva: Mulle näib, ema, et sa isaga kaunis tihti rapsid. Kas sellest ei piisa?

Liisa: Isaga tülitseme vahest küll, aga ühe inimesega tüütab ära. Ligi viiskümmend aastat ajame vimma, tean juba peast, mis vanamees ütleb. (lk 25)

"Šokolaadiprintsess"

Tsitaadid väljaandest: Elīna Zālīte, "Šokolaadiprintsess", tlk Mart Pukits, 1947.

• EMA: Sa tüdid kõigest ruttu. Ja seda sellepärast, et sa ühessegi töösse ei süvene ja tööd ei armasta.

ANNA: Mis säärasest kompvekimähkimisest ka armastada?

EMA: Puhas ja magusasti lõhnav töö. Mulle meeldib isegi liivaseid kartuleid koorida. Iga uut kartulit võtan heal meelel. Igaüht tahaksin koorida võimalikult õhemalt ja siledamalt kui eelmist.

ANNA: Saad kunagi medali — kartulimedali. (lk 7-8)

• EMA: Noh, tänases ajalehes olevat sinust kirjutatud.

ANNA (erutatult): Minust? Näita siia!

EMA: Minul ka ei ole ajalehte. Tahtsin osta, aga kioskist ei saanud enam. Kaugemale minna polnud aega, kartulid olid tulel.

ANNA: Kuidas sa tead, et minust on kirjutatud?

EMA: Kuulsin kojanaiselt. Kui läksin temast mööda, ütles ta: "Sinu šokolaadi-printsess on täna lehes."

ANNA: Ja muud ei öelnud midagi?

EMA: Naeratas ainult.

ANNA: Siis ei või head olla, sest kojanaine ei salli mind, kuna olen ilusam kui tema tütar.

EMA: Iluduse pärast nüüd enam ajalehte ei panda, vaid töö pärast. Olgu siis töö hea või halb. (lk 8-9)

• ANNA: Mõnikord ju olen minutit kümme või viisteist hilinenud, või pisut varem koju tulnud. See pole ju nii hirmus.

TURVASTE: See pole muidugi hea. Kujütelge, mis sünniks, kui sõ!jamees ilmuks lahinguväljale viisteist minutit hiljem või lahkuks sealt viisteist minutit varem!

ANNA: Meie pole sõjamehed, ja vabrik pole lahinguväli.

TURVASTE: Eksite, seltsimees Pärn! Meie kõik oleme sõjamehed võitluses parema elu eest. Ja sellepärast on iga väiksemgi asi tähtis. (lk 11)

• ANNA (tundes häbi, liigutatult): Oh sa armas, armas laps! Ma ei ole mingi kangelane.

MILDA: Oled küll. Ajalehes on kirjutatud, Ajaleht ei valeta.

ANNA: Ajalehes võib viga olla.

MILDA: Ema ka ütles. Ja ema ei valeta kunagi.

ANNA: Ema ehk ei tea, et ma...

MILDA (vahele): Ema teab kõik. Ja ema ei valeta kunagi.

ANNA (kummaliselt erutatud, mingi järsku tekkinud mõttega): Ei, ei, Mildakene! Sinu ema ei valeta! Ma ei tohi lubada, et su ema oleks sulle valetanud. Tänan sind südamest! Ja su lilli säilitan kaua, kaua. (lk 14)

• ANNA: Armas meister, ei või olla, et teie oleksite andnud säärased teated.

ALLIK: Kas olen oma rumala peaga tõesti midagi valesti teatanud? (Haarab ajalehe.)

ANNA: Ma ei ole ju normi ületanud.

ALLIK: Sina küll mitte.

ANNA: Aga siin seisab minu nimi. Anna Pärn.

ALLIK (taibates): Tõsi küll. Sinu nimi on ju ka Anna Pärn.

ANNA: Kas on siis meie vabrikus veel mõni teine sellenimeline?

ALLIK: Kuidas muidu.

ANNA: Aga mitte meie osakonnas?

ALLIK: Ikka meie osakonnas. See väike kõhnake.

ANNA: See on Pärna, mitte Pärn.

ALLIK: Ta õige nimi on Pärn. Kui ta meile tuli — ta töötab meie vabrikus juba pikemat aega —, siis oli veel üks teine Pärn, ja et mitte segi ajada, hakkasime seda väiksemat nimetama pisut teisiti, nim elt Pärna. Ja nii on see siiani jäänud. Isegi pabereis kirjutame mõnikord Pärna.

ANNA: Ah nii on lugu? Nüüd saan aru. Aga mõned inimesed on arvamisel, nagu oleksin mina see eesrindlik tööline.

ALLIK: Oleksid võinud väga hästi ka olla.

• ALLIK: Ai, ai, tütrekene... See pole hea. Oma töökohta peab armastama. Mulle on vabrik rohkem kui kodu. Istun sageli pärast tööaegagi ja teen katseid uute retseptidega. Praegu ei saa kõike valmistada, puuduvad mõningad toorained. Aga kui tuleb uus viisaastak, siis näed, milliseid maiustusi meie valmistame!

ANNA: Teie valmistate, mina ainult pakin.

ALLIK: Kes ütleb, et sa pead alati pakkijaks jääma? Sa võid üles töötada kõrgemale. Sul on kõik teed lahti. Ja otse sellepärast tõusebki minus viha, kui näen, et paljud inimesed suhtuvad oma töösse nii loiult ja leigelt. Kui kasvasid mu lapsed ja lastelapsed — nüüd on nad kõik siin ja seal laiali ning ma olen maailmas täiesti üksinda —, jah, kui kasvasid mu lapsed ja lastelapsed, rõõmustasin ma iga sentimeetri üle, mis nad olid juurde võtnud. Nüüd olete teie, vabrikuinimesed, mu lapsed. Ja need kasvu-sentimeetrid, mille üle ma rõõmustan, on teie toodangu juurdekasv.

ANNA: Liigutav!

ALLIK: Mul valutab süda igaühe pärast, kes ei kasva. Tahaksin nendega vestelda ja neid ergutada. Seepärast käingi mõnikord ühe ja teise juures kodus. Aga mõnikord tõuseb minus nende vastu viha. Küsin: mis õigus on teil mitte kasvada, kui kogu meie maa kasvab? (Annale lähemale astudes.) Kuidas tohid sina, Pärn, mitte kasvada, kui sul on olemas kõik võimalused, et sirguda kaharaks puuks? Ma küsin sinult tõega! Vasta mulle, kurat võtku! (Põrutab rusikaga lauale.) (lk 19)

• ANNA: Ta räägib mulle oma armastusest.

EMA: Armastusest? Sulle? Ja sel viisil? (Tal kukub imestusest kartul käest.)

ALLIK (võtab maast kartuli; juba rahulikum, naeratades): Armastus ilmneb mitmel kujul, samuti nagu loodus valab oma õnnistust üle maa kord tasase vihmasahinana, kord kõue ja piksena. (Kartulit silmitsedes.) Kartul?

EMA: Jah.

ALLIK: Ilusasti kooritud. Armastusega.

EMA: Ja vaadake, kui see veel pikuti pooleks lõigata, mitte juhuslikult põiki või viltu, vaid näe, otse niiviisi keskelt, ja keeta paraja kõvadusega, mitte väga pehmeks, ning panna taldrikule, siis näevad nad nii ilusad välja, nii ilusad... Kui näen lohakalt kooritud ja kuidagi näritud kartulit, tahaksin kohe kasvõi sõimata...

ALLIK: Noh, siis on ju meie armastuses midagi ühist. (lk 20)

• ANNA: Mulle näib — mis väärtus on säärasel kompvekil? Ilma selleta saab ka elada.

ALLIK: Aga on juhtumeid, kus kompvek on väga tarviline. Nägin kord üht haiget last. Ta ei söönud ega joonud midagi. Tal oli üksainus, igatsus ja tahe: kompvek. Viisin siis talle. Sa oleksid pidanud nägema, kuidas tema silmakesed särasid, kui panin kompveki talle pihku. Ja sellest hetkest peale hakkas ta paranema. Anna, mõtle sellele, et sa mähid iga päev paberisse terve mere rõõmu ja õnne! (lk 21)