Alaïsi tuju tõusis kohe, kui ta pihtaia varjust avarasse maailma astus. Kauguses, Montagne Noire'i kohal, hõljus valge juuliudu. Taevalaotusel mänglesid roosad ja purpursed viirud. Seistes ja lastes pilgul rännata üle odra-, maisi- ja nisupõldude ning silmapiiri taha ulatuvate metsasalude lapitekimustri, tundis Alaïs mineviku vaimu enda ümber lehvimas. Viirastused, sõbrad ja lahkunute hinged sirutasid käed tema poole ja sosistasid oma eludest, jagasid temaga saladusi. Nad ühendasid teda kõikidega, kes olid enne siin mäel seisnud — ja kes tulevikus siin seisavad — ning unistanud sellest, mida tulevik toob.
Kate Mosse, "Labürint", tlk Hana Arras, 2006, lk 45
