Kate Mosse

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kate Mosse, 2008.

Katharine Louise Mosse (sündinud 20. oktoobril 1961 Chichesteris West Sussexis Inglismaal) on Briti kirjanik. Tema tuntuim teos on romaan "Labürint".


"Labürint"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Kate Mosse, "Labürint", tlk Hana Arras, 2006.


  • Alice viibib esimest korda Püreneedes, kuigi tunneb end siin juba nagu kodus. Ta on kuulnud, et talvel katavad Sabarthesi mägede hambulisi tippe lumemütsid. Kevadel piiluvad kaljupragudest välja roosad, kahvatulillad ja valged õrnad õied. Suve hakul eretavad haljendavatel nõlvadel kollased tulikad. Ent praegu on päike roheluse armutult pruunikaks kõrvetanud. Alice'i meelest on paik kaunis, kuid millegipärast külalislahkusetu. Koht on tulvil saladusi ning näinud ja varjanud liiga paljut, et olla iseendaga rahujalal. (lk 16)
  • Alaïs ärkas võpatades ja lõi silmad pärani. Hirm võbeles sisimas nagu võrgus rabelev lind. Ta surus käe rinnale, et vaigistada pekslevat südant.
Viivu vältel kõikus ta une ja ärkveloleku piiril, justkui oleks osa temast unenäkku maha jäänud. Tundus, et ta hõljub kõrgel ja vaatab alla iseenda peale, nii nagu kivikujud jõllitasid Sant-Nasari katedraali katuselt inimesi. (lk 35)
  • Ööst öösse sama unenägu. Kui ta lapsepõlves oli paanikas pimedas ärganud, nägu kalbe ja pisaratest märg, oli isa voodiveerel istunud ja tema und valvanud, nagu Alaïs oleks poeg. Kui üks küünal kustus, läitis isa teise ja pajatas sosinal enda seiklustest pühal maal. Rääkis piiritutest kõrbetest, ümaratest mošeedest ja saratseeni usklike palvelehüüust. Kirjeldas aromaatseid vürtse, kirevaid värve ja pipraseid roogi. Jeruusalemma kohal loojuva veripunase päikese kohutavat eredust.
Aastaid oli isa neil ao ja koidu vahelistel hämartundidel, kui õde Alaïsi kõrval rahulikult magas, muudkui jutulõnga heietanud ja tütre deemonid pakku peletanud. Isa ei lubanud mustakuuelistel ega katoliku preestritel läheneda nende ebausu ja võltssümbolitega.
Isa sõnad olid ta päästnud. (lk 35-36)
  • Alaïs soovis, et mees ärkaks ja ütleks, et kõik on korras ning ta ei pea enam kartma. Kuid Guilhem ei liigahtanudki ja ta ei söandanud meest äratada. Kuigi kõiges muus kartmatu, oli Alais abieluasjus endiselt uje ja ettevaatlik, seepärast rahuldus ta sellega, et paitas õrnalt mehe siledaid tõmmusid käsivarsi ja laiu õlgu, mis olid trimmis ja lihaselised tundidepikkusest mõõgavõitluse harjutamisest. Alaïs tundis, kuidas isegi unes keeb mehe naha all elu. (lk 36)
  • Isale polnud kunagi meeldinud Alaïsi komme varahommikuti Cité'st välja lipsata. Viimasel ajal manitses ta tütart veelgi rangemalt õhtuti Château müüride vahele jääma. Alaïs oletas, et Guilhem on temaga ühel meelel, kuigi abikaasa polnud sõnagi poetanud. Ent üksnes koidikueelses vaikuses ja anonüümsuses, vabana majapidamise piirangutest ja keeldudest sai Alaïs end täiesti iseendana tunda. Ta polnud kellegi tütar, õde ega naine. Sügaval sisimas oli ta alati uskunud, et isa mõistab seda. Ta küll ei tahtnud isa käske eirata, kuid ei suutnud üürikestest priiusehetkedest loobuda. (lk 41)
  • Nüüd, kui käisid jutud sõja puhkemisest, oli garnison valvsam. Pealtnäha jätkus elu endistviisi ning ehkki Cité'sse saabus aeg-ajalt põgenikke, ei näinud Alaïs nende lugudes kallaletungidest ja usulisest tagakiusamisest midagi eriskummalist. Röövlikamp, kes ilmus nagu välk selgest taevast ja ründas ootamatult, oli tõsieluline fakt igaühele, kes elas väljaspool kindlustatud küla või linna turvalisust. (lk 41-42)
  • Alaïsi tuju tõusis kohe, kui ta pihtaia varjust avarasse maailma astus. Kauguses, Montagne Noire'i kohal, hõljus valge juuliudu. Taevalaotusel mänglesid roosad ja purpursed viirud.
Seistes ja lastes pilgul rännata üle odra-, maisi- ja nisupõldude ning silmapiiri taha ulatuvate metsasalude lapitekimustri, tundis Alaïs mineviku vaimu enda ümber lehvimas. Viirastused, sõbrad ja lahkunute hinged sirutasid käed tema poole ja sosistasid oma eludest, jagasid temaga saladusi. Nad ühendasid teda kõikidega, kes olid enne siin mäel seisnud — ja kes tulevikus siin seisavad — ning unistanud sellest, mida tulevik toob. (lk 45)
  • Alaïs polnud kunagi vikont Trencaveli valdustest kaugemal käinud. Ta ei osanud ette kujutada põhjapiirkonna halle linnu, ei Pariisi, Amiens'i ega Chartres'i, kus oli sündinud tema ema. Need olid kõigest kohanimed, ilma soojuse ja värvita sõnad, sama karmid nagu keel — langue d'oil —, mida seal kõneldi. Ent ehkki tal puudus võrdlus, oli Alaïs veendunud, et miski ei saa olla niisama kaunis kui Carcassona piiritu ajatu maastik. (lk 45)
  • Aude oli lai ja madal, hargnedes mitmeks nagu veenid käeseljal. Hommikuudu rippus vee kohal. Talvel voolas mägede liustikuveest paisunud jõgi vihaselt vahutades, kuid põuasel suvel nagu praegu oli veetase madal ja vool vaikne. Veskilabad vaevu liikusid. Jämedate köitega kaldale kinnitatud, moodustasid nad jõe keskele omalaadse puuselgroo. (lk 46)
  • Inimtegevusest polnud küll märkigi, ent mets elas ja hingas omas rütmis. Õhk oli tulvil kuldnokkade, käblikute ning kanepilindude vidinat ja sädinat. Oksaraod prõksusid ja lehed krõpsusid jalgade all. Jänesed hopsasid puhmastikus, valged sabad välkumas, kui järjekordne haak neid kollaste, punaste ja siniste suvelillede klumpi peitu viis. Kõrgel, kuuskede harali okstel, nagistasid ruskekarvalised oravad käbisid, nii et alla langes vaigulõhnaliste okaste sadu. (lk 46)
  • Kaldaserval kasvas kikkaputk, mille tugevad torujad varred sirgusid mudast tikksirgelt nagu mängusõdurid. Taimede erkrohelised lehed — mõni peopesastki suurem — heitsid veele kahvatuid varje.
Kikkaputk oli suurepärane verepuhastaja ja põletikuvastase toimega. Alaïsi sõber ja õpetaja Esclarmonde oli talle pähe tagunud, kui oluline on varuda igal võimalikul juhul ürte nii raviks, söögivalmistamiseks kui ka lõhnakotikestesse. Praegu polnud Cité's ühtki taudi, ent kes teab, mida homne toob. Tõved võisid rünnata igal ajal. (lk 47)
  • Kui kikkaputk oli korjatud, vaatas Alaïs teisi kasulikke taimi otsides ringi. Pisut kaugemal ülajooksul märkas ta kummaliste rootsuta lehtede ja punakaslillade kellukakujuliste längus õitega varemerohtu. Varemerohi ehk jooksvarohi, nagu rahvasuu teda kutsus, alandas hästi paistetust, ravis nahka ja aitas luudel kiiremini kokku kasvada. Alais lükkas hommikueine veel pisut edasi, võttis tööriistad ja hakkas taas tööle, kuni panier oli kuhjaga täis ja kõik riideribad otsa saanud. (lk 48)
  • Enamik kaubitsejaist käis siin iga päev ja oli sättinud oma kauba üles harjumuspärasesse kohta. Tulise rasva lõhn hoovas Sajhéle vastu, niipea kui ta väljakule astus. Ta jõlkus lauakese ees, kus üks mees kuumal plaadil pannkooke praadis. Paksu oasupi ning sooja odra- ja nisujahust mitadenc-leiva hõng ajas isu peale. Poiss möödus pandlaid, potte, villaseid kangaid, nähku, nii kohalikke kui ka eksootilisemaid vöösid ja kukruid Córdobast ning kaugemaltki müütavatest kaupmeestest, ent ei peatunud. Ta seisatas põgusalt siiski leti ääres, kus pakuti lambaraudu ja nuge, enne kui suundus platsinurka, kuhu aeti loomad. Seal oli alati palju puitpuurides kanu ja kohikukkesid, mõnikord lõokesi ja käblikuid, kes vilistasid ja sädistasid. Sajhe lemmikud olid ühte mütsakusse topitud pruuni, musta või valge kasukaga küülikud.
Sajhé jalutas mööda vilja, soola, linnuliha, vaadiõlle ja -veini müüjatest, kuni leidis ürtide ja eksootiliste vürtside leti. Laua taga seisev mees oli ilmatu pikk ja tõmmu, seljas pikk sädelev sinine rüü, peas küütlev siidturban ning jalas punase-kullakirjud teravaninalised sussid. Tema nahk oli veelgi tumedam kui mägede tagant Navarrast ja Aragooniast tulevatel mustlastel. Sajhe oletas, et tegemist on saratseeniga, kuigi ta polnud ühtki neist varem näinud.
Mees oli laotanud kauba ringikujuliselt rohelisteks, kollasteks, oranžideks, pruunideks, punasteks ja ookrikarva sektoriteks. Eespool olid rosmariin, petersell, küüslauk, saialill ja lavendel, taga aga kallimad vürtsid, nagu kardemon, muskaatpähkel ja safran. Teisi Sajhé ei tundnud, kuid ta põles kannatamatusest vanaemale neist jutustada. (lk 65-66)
  • Sel hetkel kõlas karje. Uks mees näitas läheduses taevasse. Suurte mustade lindude kolmnurkparv lendas madalal üle Cité' läänest itta. Päikesekiired peegeldusid nende tumedatelt siledatelt sulgedelt nagu alasilt lendavad sädemed. Keegi mainis, et see on enne, kuid ei jõutud kokkuleppele, kas halb või hea.
Sajhé ei olnud ebausklik, ent täna pani see teda judisema. Alaïs tundis end vist samuti kõhedalt, sest ta põimis käsivarre ümber poisi õlgade ja tõmbas teda enda vastu.
"Mis lahti on?" küsis Sajhé.
"Res," vastas Alaïs liiga kähku. Ei midagi.
Kõrgel nende kohal, inimeste maailmast välja tegemata, jätkasid linnud oma teed, kuni muutusid vaid täpikeseks taevas. (lk 70)