Kokkuvõttes ei ole ma leidnud, et naisfilosoofid jagaksid mingit ühist selget "häält". Olen nautinud nende teoste lugemist, mõningaid rohkem kui teisi, ning mind on täitnud imetlus nende jõudeelus naiste vastu, kes enne ühtegi ülikooli pääsemist võtsid filosoofia ette hobi korras, saades nii üsnagi asjatundlikeks. Kuid olnuks vägagi ebarealistlik oodata, et selliseid kindlameelseid ja individualistlikke naisi ühendaks miski muu kui need iseloomujooned. Mis puutub professionaalidesse, siis pole eriline üllatus, et nad osutuvad samavõrd mitmekesisteks kui nende meeskolleegid. Usun, et see annab põhjust mitte pettumuseks, vaid uhkuseks.
Mary Warnock, "Women Philosophers", London: Everyman, 1996, lk xlvii
