Mine sisu juurde

Mary Warnock

Allikas: Vikitsitaadid

Helen Mary Warnock (neiupõlvenimega Wilson, tuntud paruness Warnockina; 14. aprill 1924, Winchester, Hampshire, Inglismaa – 20. märts 2019) oli inglise filosoof, haridus- ja teaduspoliitika kujundaja. Lisaks filosoofilistele teostele Sartre'ist ja eksistentsialismist, moraali-, haridus- ja vaimufilosoofiast kirjutas ta kaks Warnocki raportitena tuntud dokumenti, millest 1978. aasta raport "Special Educational Needs" mõjutas hariduspoliitikat erivajadustega inimeste hariduse suhtes kogu maailmas ning 1984. aasta raport "Report of the Committee of Enquiry into Human Fertilisation and Embryology" kujundas teadus- ja meditsiinipoliitikat viljakusravi ja inimembrüode kasutamise suhtes.

"Naisfilosoofid"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Mary Warnock, "Naisfilosoofid" ("Women Philosophers"), London: Everyman, 1996.


  • Platoni ja Aristotelese kõrval, kes ilmselgelt lõid õitsele akadeemilises keskkonnas, näib, et kuni ülimalt professionaalse filosoofi Kanti ja tema saksa järeltulijateni ei olnud akadeemiline ametipost filosoofilise väärtuse saavutamisel üldiselt eriti abiks. Ja muidugi polnud enne üheksateistkümnenda sajandi lõppu üldse akadeemilisi naisfilosoofe, kuna polnud akadeemilisi naisi. Seega peame otsima teisi proovikive. (lk xxix)
  • Küsimus on: "Mis teeb kellestki filosoofi - peale selle, et mõni ülikool neid selleks peab?" Esmalt arvan ma, et selline autor peab kirjutama kõrge üldistusmääraga teemadest ning tundma end koduselt abstraktsete ideede keskel. Ei piisa sellest, kui ta otsib tõde, kuna tõe võib välja selgitada ka üksikute faktide alusel; see võib olla ajaloolaste või romaanikirjanike eesmärk, kes püüavad kujutlusküllasel viisil jutustada asjadest nii nagu nad - ühes või teises tähenduses - on. Muidugi väidaks ka filosoof end tõde otsivat, kuid teda huvitaks see, mis on konkreetsete kogetud faktide ja ajalooliste üksikasjade taga; filosoofi huvitab tähendus keele taga, mida me harjumuspäraselt ja mõtlematult kasutame, kategooriad, millesse me jaotame oma kogemused. Nii väidaks ta end otsivat mitte pelgalt tõde, vaid tõde või teooriat, mis selgitaks konkreetset ja üksikasju ja igapäevast. (lk xxix-xxx)
  • Ma ei kahtle, et eksistentsialism muutis meie maa moraalifilosoofiat, tehes selle vähem kuivaks ja masendavaks kui see oli ajal vahetult pärast Teist maailmasõda, ning samuti pole kahtlust, et sellele muutusele oli suur mõju naisfilosoofidel. (lk xliii-xliv)
  • On ilmselge, et enamik elusolevaist naisfilosoofidest minu valikus on suuremal või väiksemal määral tegelenud moraali- või poliitilise filosoofiaga. Arvatavasti toetab see 1950ndate ja 1960ndate seisukohta, millele ma juba viitasin, et moraalifilosoofia on naiste teema, omamoodi pehme valik. Kahtlemata on tõsi, et paljud naised on moraalifilosoofias head. Kuid see ei tähenda, nagu naised poleks töötanud edukalt teistelgi aladel. (lk xlv)
  • Tuleb tunnistada, et on filosoofe, sealhulgas laias laastus eksistentsialistlikult kirjutajate seas, kelle teostest on ülimalt raske leida väljavõtteid, kuna nende stiil on kuhjuv, tulvil tsitaate ja ennekõike väga pikk. Olen püüdnud mitte võtta raamatusse midagi, mis pole enam-vähem kooskõlaline, kuid isegi selle tagasihoidliku sihi tabamine ei pruukinud mul alati õnnestuda. Selle ja paratamatute väljajätete pärast võin üksnes vabandust paluda. (lk xlvii)
  • Kokkuvõttes ei ole ma leidnud, et naisfilosoofid jagaksid mingit ühist selget "häält". Olen nautinud nende teoste lugemist, mõningaid rohkem kui teisi, ning mind on täitnud imetlus nende jõudeelus naiste vastu, kes enne ühtegi ülikooli pääsemist võtsid filosoofia ette hobi korras, saades nii üsnagi asjatundlikeks. Kuid olnuks vägagi ebarealistlik oodata, et selliseid kindlameelseid ja individualistlikke naisi ühendaks miski muu kui need iseloomujooned. Mis puutub professionaalidesse, siis pole eriline üllatus, et nad osutuvad samavõrd mitmekesisteks kui nende meeskolleegid. Usun, et see annab põhjust mitte pettumuseks, vaid uhkuseks. (lk xlvii)
    • "Sissejuhatus"