Eetika

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Eetika (vanakreeka keeles ēthikē technē 'kommete ja tavade teadus', sõnast ēthos 'komme, tava, iseloom, eluviis, tuttav paik') on filosoofia haru, mis tegeleb inimeste ühiskondliku ja isikliku elukorralduse viiside seletamise ja põhjendamisega. Põhilised analüüsitavad mõisted on hea ja halb, õige, vale, õiglus ja vastutus.

Proosa

• Vaata "Moraal".
  • Denis Diderot, "Entsüklopeedia"

• Luule on eetika. Eetika all pean ma silmas käitumise salareegleid, mis on loodud ja mida praktiseeritakse vastavalt inimese võimetele, kes põlgab ära kategoorilise imperatiivi võltsingud.
  • Jean Cocteau, "Tundmatu päevik" (1988)

• Eetika mitte ei paranda maailma, vaid peab olema selle koostisosa nagu loogikagi.
  • Ludwig Wittgenstein

• Tugev eetika hoiab korporatsiooni tervena. Vilets eetika teeb firmad haigeks. Väärtused on iga organisatsiooni immuunsüsteem.
  • Patrick Dixon, "Building a Better Business" (2005), lk 131

• Kaks asja täidavad ikka ja jälle mu meele imetluse ja aukartusega, üha sagedamini ja tungivamalt pöördub mu mõte nende juurde tagasi: tähistaevas minu pea kohal ja kõlblusseadus mu sees.
  • Immanuel Kant

• Kõige algupärasem Camus' juures oli vahest see, et ta üritas just inimese lootusetust nõrkusest surma ees tema tugevust teha. Ta üritas võimatut ja võib-olla sellepärast saavutaski ootamatult palju. Ta peaaegu et avastas elu väärtuse elu mõttetuses endas, inimese igaveses lootusetus mässus selle mõttetuse vastu. Ja mingi nõiatrikiga tuletas ta sellest kõigest sellest veel kõrge eetilise normi.
  • Henno Rajandi, "Saateks", rmt: Albert Camus, "Sisyphose müüt", Tallinn: Eesti Raamat, 1989, sari "Nobeli laureaat", lk 476-477

• Eetika kaudu oleme ühenduses Jumalaga, kes ootab meilt vaba ja kohusetundlikku seisukohavõttu teiste inimeste ja meid ümbritseva maailma ja keskkonna suhtes.
  • Paavst Franciscus, jutlus Tallinnas 25. septembril 2018

• Kuigi seatapp ja metsaraie ei ole Eestis kunagi olnud kuritegu, ütleb sisemine hääl eesti inimesele, et kui puukallistaja võib olla loll, siis metsavägistaja on igal juhul kurjategija.
• Järjest rohkem näeme Eestis inimesi, kes kauplevad oma südametunnistusega, et osta pilet trammi nimega "süsteem". See on ohverdus, mida ei tohi teha. Kui Eesti sai vabaks, tundsid kõik isevärki kergendust, justkui paha vaim oleks inimese hinge pealt ära astunud. Nüüd on vanajaak taas kohal. On pikaajalised töösuhted, ministeeriumid, parteid... Inimese võlg süsteemi ees on kasvanud üüratuks. Selle hingepatoloogia määratlemiseks on kolm tunnust: see, kes istub meie vastas, ei tunne enam valu; tal puudub nägu; temaga ei saa läbi rääkida. Selliseks süsteemseks ängiks võib muutuda ülikool, riigiasutus, korporatsioon, riigikord, isegi suguvõsa.
  • Valdur Mikita, "Emajõe pastöriseerimine" Postimees, 23.02.2018

• Pole kahtlust, muidugi langetab ajakirjandus moraalseid valikuid. Ma ei kujuta näiteks ette, et ükski demokraatliku riigi avalikkust teeniv inimene võiks teha oma tööd ilma, et ta austaks inimõigusi.
  • Hans Väre, "Ajakirjanduse jaoks on vale pool vale pool" ERR, 15.06.2020

Draama

ABRAHAM: Ja kuhu jääb siis eetika?
ROBERT (mõistab teisiti): Just! Kuhu jääb eetika! Eetika pärast ma seda kõike kavatsengi. Õigusteadus on eetika alus, ja järsku libiseb üks teadus — bioloogia — meie kontrolli alt välja! Ennekuulmatu lugu. Teie hakkate päid maha võtma ja külge pookima oma suva järgi. Teadlaste konsiiliumid hakkavad tegema otsuseid, mida meie kui mittespetsialistid ei suuda kõigutada. Häbiväärne! Siiani fikseeriti surma südametegevuse lakkamise järgi, nüüd — südant pole, aga pea elab edasi! (Hoogustub, muutub professionaalselt ilukõnelejalikuks.) Kujutle: naisele tuleb vastu tema kadunud mehe pea teise kere otsas! See on eetiline košmaar! Võib-olla pretendeerivad samale olendile kaks eri naist: üks peaga ja teine kehaga abielus olnu!
ABRAHAM: Nii kaugel me veel kahjuks ei ole, see võtab aastaid.
ROBERT: Aga teoreetiliselt pole see võimatu.
ABRAHAM (mõtlikult): Võimatu vist mitte... Kaugemas tulevikus.

• Enn Vetemaa, "Jälle häda mõistuse pärast" (1975), II vaatus, II pilt, lk 32-33
• MARIA: Muidugi, muidugi! Ainult et "kuidas me ka ei tahaks, oleme me mõnikord siiski sunnitud inimkonna helge tuleviku nimel ohvreid tooma..." Ja ikka nii edasi. Kes nii on kuulutanud? Kui väepealikud Rooma senatis kõnet pidasid, kui paavst jesuiite teele saatis, kui Abrahamid paluvad riigilt abi oma nülgimistööde laiendamiseks ... Eesmärk pühendab abinõu, on see teiste sõnadega. Kui palju õnne kaitsjaid! Kes meid küll nende eest kaitseks?!
  • Enn Vetemaa, "Jälle häda mõistuse pärast" (1975), II vaatus, II pilt, lk 38-39

Luule

Oma hinge ei või müüa – kuri ilm las udutab.
Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab.

• Juhan Viiding "Vana mehe laul". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 501. Tuntud ka lauluna Olav Ehala viisil.