Korporatsioon

Allikas: Vikitsitaadid

See artikkel räägib suurfirmadest; tudengiühisuste kohta loe artiklist Üliõpilaskorporatsioon.

Proosa[muuda]


  • Vana paradigma kohaselt tähendas turundus toote müümist. Uue mudeli korral aga jääb toode alati tegeliku toote ehk brändi varju ning brändi müümine omandab lisakomponendi, mis on selgelt vaimne. Reklaam tegeleb toote levitamisega. Brändistamine oma puhtaimal ja arenenuimal kujul tegeleb korporatiivsuse ülistamisega. (lk 37)
  • 1996. aasta mais said Wisconsini ülikooli tudengid ja teaduskonnad teada, mis seisab nende ülikooli ja Reeboki vahel sõlmitud sponsorilepingus – ja see ei meeldinud neile sugugi. Leping sisaldas "mittehalvustamise" sätet, mis keelas ülikooli töötajatel kritiseerida spordivarustust tootvat firmat. Ehk täpsemalt: "Lepingu kestvuse ajal ja mõistliku aja vältel pärast selle lõppemist ei tee Ülikool ühtegi ametlikku avaldust, mis halvustaks Reebokit. Lisaks kohustub Ülikool võtma kõik vajalikud meetmed iga Ülikooli töötaja või esindaja, sealhulgas Treeneri suhtes, kes halvustab Reebokit, Reeboki tooteid või Reebokiga seotud reklaamiagentuuri või muid firmasid". Reebok soostus klausli tühistamisega pärast seda, kui tudengid ja teaduskondade esindajad olid algatanud kampaania, mille käigus toodi esile tööliste õiguste rikkumised firma Kagu-Aasia tehastes. Wisconsini lepingu muudab eriliseks asjaolu, et ülikooli töötajad said selle sisust teada enne lepingu sõlmimist. (lk 101)
  • Barbie ja Miki-Hiir on miniatuursed brändistamise teerajajad, sest nemad on alati soovinud oma brändile ikka ja jälle uusi laiendusi, ikka ja rohkem mis tahes monopole. Viimasel kümnendil on aga ärimaailmas peaaegu kõik aru saanud, et vajadus pugeda ülistatud tarbekaupade (olgu nendeks mänguasjad, telesaated või tossud) ristreklaamitud maailma ei kao sugugi koos laste väljakasvamisega pudipõlleeast. Suur hulk laupäevahommikuse multifilmiga harjunud lapsi on muutunud laupäevaõhtust klubikülastust normaalseks pidavateks noorukiteks, kes oma ihaluse plastikilma järele täidavad ülitõsiselt irooniliste Hello Kitty seljakottide ning jaapani manga'dest inspireeritud sinise juuksepahmakaga. (lk 143)
  • Kui ajakirjanikud, toimetajad ja produtsendid peavad välismaiste sündmuste kajastamisel arvesse võtma oma kõrgete ülemuste ekspansioonikavu, siis ei piirdu ju asi Hiinaga. Multinatsionaalne korporatsioon tunneb ju kahtlemata muret Indoneesia valitsuse lda-Timoril läbiviidava genotsiidi kajastamise üle, kui tal on olemas huvid või vähemalt lootus hakata edukat äri ajama suure rahvaarvuga Indoneesias. Või kui konglomeraadil on huvid Nigeerias, Colombias või Sudaanis? Me oleme üsna kaugele jõudnud Berliini müüri langemisele järgnenud retoorikast, mil meediamogulid väitsid, et just nende kultuuritooted toimetavad vabadusetõrviku autoritaarsete režiimide nina alla. Paistab, et sellest missioonist loobuti kiiresti majandushuvide nimel, veelgi enam, kõige sihikindlamad globaalsed mängijad võivad praegu kanda hoopis autoritaarsusetõrvikut. (lk 169)
  • El Pasost Pekingini, San Franciscost Jakartani, Münchenist Tijuanani lükkavad globaalsed brändid vastutuse tootmise eest alltöövõtjatele: nad lihtsalt ütlevad neile, et tehke see paganama asi valmis ja tehke odavalt, et jääks palju raha, mida kulutada brändistamise peale. Ja tehke see valmis tõesti odavalt. (lk 187)
  • Paljud kodanikuliikumised on püüdnud viimasel kümnendil anda konservatiivide pooldatud majandustrendidele vastupidist suunda, valides ametisse liberaalseid, tööparteilaste või sotsiaaldemokraatide valitsusi, et seejärel jõuda järeldusele, et majanduspoliitikas ei toimu mingeid muudatusi või et see isegi järgib veel selgemini globaalsete korporatsioonide suunavaid piitsahoope. Sajandeid kestnud demokraatlikud reformid, mis olid muutnud valitsuse tegevuse läbipaistvaks, paistsid äkitselt ebaefektiivsed uues olukorras, kus võim on läinud multinatsionaalsete korporatsioonide kätte. Mis kasu on avatud ja aruandekohustuslikust parlamendist, kui suurema osa globaalsest päevakavast panevad kirja korporatsioonid kabinetihämaruses? (lk 313)
  • Konkreetsete multinatsionaalsete korporatsioonide käitumine on lihtsalt nähtus, mis kaasneb ärilt, investeerimiselt ja tootmise väljaviimiselt peaaegu kõik piirangud ja eeltingimused kõrvaldanud globaalse majandussüsteemiga. Kompaniid ajavad äri julmade diktaatoritega, müüvad maha oma tehaseid ja maksavad elamiseks ebapiisavat palka sellepärast, et rahvusvahelised ärireeglid ei sea neile selleks mingeid tõkkeid. Ebavõrdsuse kaotamine vabaturumajanduslikus globaliseerumises tervikuna tundub aga meile, lihtsurelikele üle jõu käiva ülesandena. Samas võib keskendumine Nike'ile või Shellile ning hea õnne korral üheainsagi multinatsionaalse korporatsiooni käitumisele teise suuna andmine avada ukse just sellele keerulisele ja väljakutseid täis poliitilisele areenile. (lk 387)
  • Multinatsionaalsed kaevandus-, maagaasi-, vilja-ja puidukorporatsioonid ajavad äri sisuliselt brändistamata kaubaga, müües seda riikidele ja korporatsioonidele, kes sellest siis tarbekaupu valmistavad. Kuna toormefirmad müüvad oma tooteid vaid haruharva otse inimestele, ei ole neil eriti vaja muret tunda oma avaliku palge pärast. See näitab aga vahest brändide vastu suunatud kampaaniate suurimat nõrkust: need on jõuetud korporatsioonide ees, mis ei kujutagi endast brändi. (lk 390)
  • Kui multinatsionaalsed korporatsioonid, näiteks Nike, Shell, Mattel ja Gap, loobusid väidetest, nagu ei tuleks nende tootmisasutustes ette mingeid rikkumisi, hakkasid nad usinalt koostama põhimõtete deklaratsioone, eetikakoodekseid, koostöömemorandumeid ja muid häid kavatsusi väljendavaid juriidiliselt mittesiduvaid dokumente. Neile lehekülgedele on kirja pandud äärmiselt kõrged ärieetika standardid: diskrimineerimisest loobumine, keskkonna säilitamine, seaduste järgimine. Kui nüüd mõni tarbija soovib teada, kuidas tooteid valmistatakse, saadab avalikkussuhete osakond talle lihtsalt koodeksi koopia, nagu oleks see pelgalt Lean Cuisine'i pakile kirjutatud toitainete nimekiri. (lk 395)
    • Naomi Klein, "No logo: sihikule on võetud brändihiiglased", tlk Marek Laane, 2003



  • Valitsus on lihtsalt suurim korporatsioon, millel on lisaks monopol vägivallale.
  • The government is simply the biggest corporation, with the monopoly on violence.