On naeruväärne muretseda oma välimuse pärast. Maas on pikk punanevaip, mis on ainus tee ukseni. Ukseni, mis sulgub täpselt kell pool kuus! Selle ümber on barrikaadid ja võmmid ja fännid ja fotograafid. Igal pool. Meid ei märka keegi. Pole midagi võrreldavat sellega, kui oled ainuke tundmatu säravate tähtede kambas. Välja arvatud see, kui oled ainuke tuntu eikellegite kokkutulekul. Kui peaksin hääletama kahest halvast väiksema poolt, nagu ma teen presidenti valides, siis eelistaksin anonüümsust.
Julia Phillips, "You'll never eat lunch in this town again", NY: Random House, 1991, lk viii
