Kui üks ehitusmaterjal kõikjal ehitatud keskkonnas silma hakkab, on väga raske selles mingit väärtust tajuda, isegi neil juhtumitel, kus tegelik tähenduskontekst on teine. Muinsuskaitsjana tunnen muret selle pärast, et suhtudes möödunud sajandil üldlevinud ehitusmaterjalidesse pealiskaudselt ja eelarvamuslikult, võivad tahtmatult kaotsi minna ka Eesti kultuuriajaloole olulised väärtused. Süvenemata ja teadmata on lihtne tavalise pähe hoopis sellega mõnevõrra sarnane eriline hävinemisele määrata.
