Ma tahaksin näha puhta, halja kuupaistega kaetud välju, kuusevarjude musti, teravaid torne ja kumerat läbipaistvat täheküllast võlvi, mis sulaks vähehaaval ühte kauge sinise vinaga. Kuid see ihneöö on tavaline ning värvitu, ta vilgutab vaid ühtainust akent, mis võib ka iga silmapilk kustuda, jättes mind lummava kottpimeduse võimu alla. Ei soovi seda ära oodata, olen üksnes inimene —, ega siis jäägi üle midagi muud, kui jätkata teed.
Regīna Ezera, "Kuupaisteta öö", tlk Karl Aben, Tallinn: Eesti Raamat, 1975, lk 10
