Elasin nagu kõik lapsed omaenda eraldatud maailmas, kuhu kellelgi polnud ligipääsu, kõige vähem täiskasvanuil. Mu vanemate magamistoas oli suur, halliks värvitud ahi, mille pinnal õlivärv oli ühes kohas tilgaks koondunud; selle tilga sees, ütlesin ma endale, elab üks nõid, kes küll pole sugugi kuri. Võisin tundide kaupa kükitada selle tilga ees ja mõelda endale välja kõige kaunimaid lugusid sellest nõiast, kellest keegi kunagi teada ei saanud.
