Camilla von Stackelberg

Camilla Dorothea von Stackelberg (21. detsember 1894, Võnnu, Liivimaa - 13. märts 1978, Bad Godesberg, Bonn, Saksamaa) oli Eesti baltisaksa memuarist.

"Tuulde lennanud lehed"

Camilla von Stackelberg, "Tuulde lennanud lehed", tlk Vladimir Beekman, 2003.

Kolm päeva enne jõule, 21. detsembril 1894 juuliuse ehk, nagu meie ütlesime, "vana kalendri järgi", sündisin ma, jõulurõõmuks oma vanematele ja ühtaegu rahurikkujaks, vähemalt mu emale, kellele ma tulin kaela viimaste pühade-eelsete ettevalmistuste aegu. (lk 11)
Muide, pastor Vierhuf tõstis ristimisvaagnast välja meid kõiki peale minust kaks aastat vanema venna Roberti, keda ristis meie vanaisa Girgensohn. Tuntud läbi aegade põikpea ja originaalitsejana, on ta sööbinud mulle mällu lumivalgete juuste ja habemega vanahärrana, kes kandis vasaku käe nimetissõrmes suurt pitserisõrmust punase karneooliga. Ta sõbrustas mu vanematega ja külastas neid vahetevahel. Kui lapsed teda neil puhkudel teretasid, lausus ta alati isaliku lahkusega: "Noh, mu armsad ristilapsed!" Heitis siis pahase pilgu väikesele Robertile. "Sina mitte!" Ma ei mõistnud, mida ta mõtles ristilaste all (Täuflinge), ja uskusin, et see väljend tuleneb sõnast Teufel (kurat); seepärast oli mulle seda arusaamatum, miks kohtles pastor nii ebasõbralikult Robertit, kes ju polnud mingi kurat. (lk 11-12)
Mu sünnikoht oli väike Võnnu linn Liivimaal, mida hüüti ka Liivimaa pärliks tema asupaiga tõttu, milleks oli üks provintsi ilusamaid ja meeldivamaid paikkondi, aga ka tema ajaloolise tähenduse pärast. Võnnu orduloss, mille varemed kõrgusid keset lossiparki, oli kunagi olnud komtuuri asupaik, hiljem aga ühe Saksa ordu kuulsa ordumeistri Wolter von Plettenbergi residents, kelle mälestusmärk asus meie püha Johannese kirikus, kus ma teda lapsena sageli aupaklikkusega silmitsesin. Keskajal kuulus linn Hansasse: kaubatee Venemaale kulges siit üle Tartu — toona tähtsa laopaiga - edasi Novgorodi. Linnakest ümbritsesid künkad ja sinkjad okaspuumetsad. Mööda munakivisillutisega tänavaid viis tee alla Koiva (Aa) jõe orgu, mida lõikas kiirevooluline, veekeeristest ja kärestikest rikas jõgi. Siit algas niinimetatud Liivimaa Šveits, mis ulatus kuni Sigulda, Kremona ja Tridene lossini, minu lapsepõlve mängupaikadeni. (lk 12)
Mu esimesed mälestused Võnnust kerkivad seevastu esile ühes teises majas, niinimetatud hoiukassas, kus meie käsutuses oli esimene korrus: ma olin viis aastat vana, kui isa ütles ühel päeval, et meid ootab suur üllatus, me peame ära arvama, mis see on. Mina hüüdsin ruttu: "Kirju vesi!" — "Rumal jutt," vastas isa pahaselt, "te saite endale õekese." Varsti pärast seda tohtisime minna vanemate pimendatud magamistuppa, et tervitada voodis lamavat ema ja õde Gabrielet, vastsündinut, kes aga ei avaldanud mulle vähimatki muljet. Mind solvas see, et isa polnud aru saanud, mida ma kirju veel all mõtlesin: väikesi, kõvasti kokkurullitud Jaapani lilli, mis keerasid ennast vees kirgastes värvides lahti. Olin neist vaimustatud. (lk 12-13)
Elasin nagu kõik lapsed omaenda eraldatud maailmas, kuhu kellelgi polnud ligipääsu, kõige vähem täiskasvanuil. Mu vanemate magamistoas oli suur, halliks värvitud ahi, mille pinnal õlivärv oli ühes kohas tilgaks koondunud; selle tilga sees, ütlesin ma endale, elab üks nõid, kes küll pole sugugi kuri. Võisin tundide kaupa kükitada selle tilga ees ja mõelda endale välja kõige kaunimaid lugusid sellest nõiast, kellest keegi kunagi teada ei saanud. (lk 13)
Aga mu elu esimene teadvustatud mälestus ei ole pärit mitte Võnnust, vaid hoopis Pedelist, vanaisa mõisast, kus me suve veetsime. Olin tookord kolm aastat vana. Näen iseennast ja Lillit veel suures saalis parketil lesivat, jalgu siputavat ja vahtivat ennast punasest puust sohva kohal längu rippuvast peeglist, kui sohva kõrval vasakul avaneb uks. Saali sõidutatakse ratastoolis meie vanaema Julie von Voigt. Et ta on pimedaks jäänud, kannab ta tumedat silmakatet, peale selle narmastega pitssalli ja peas musta tanukest. See pilt on vermitud alatiseks mu mällu, see oli kõige esimene, mis ma oma elust kaasa sain. (lk 15)
Isa, kes juhatas Võnnus oma notaribürood, ei saanud kogu suveks Pedelisse jääda. Tuli ette, et ta pidi meile pakki saatma, see aga oli noil aegadel üpris keeruline ettevõtmine. Lihtsam oli anda pakk vedurijuhi hoolde, kes sõitis rongiga läbi Pedeli piirkonna. Isa saatis emale kaardi, millal me peame pakile vastu minema, ja me läksime ühte kindlasse kohta metsas, kus rong sõitis läbi kahe kõrge nõlva vahelt. Masinist pidurdas natuke, kummardus välja ja viskas meile paki. (lk 17)
Kord läksime koos isaga jälle rehepeksumasina juurde, mis töötas ühel kaugemal põllul metsa servas. Kuni isa viljapeksu jälgis, mängisime meie metsas ja ma avastasin ühe kadakapõõsa, mis oli kasvanud otsekui hekiks ümber murulapi, millel õitsesid sinised kellukad ja kõrged karikakrad. Vaimustunult jooksin ma isa juurde, tõin ta kohale ja palusin selle maatükikese mulle kinkida. "Hästi," ütles isa, "ma kingin selle sulle, see on nüüd ainult sinu maa." See täitis mind tohutu uhkustundega. (lk 17)
"Hästi kasvatatud, laitmatult hooldatud, ilusasti riides," kõlas hinnang Voigti pere lastele, keda Võnnus tundis igaüks kuni voorimeesteni välja, kellele me ei öelnud oma aadressi, kui neid juhtusime palkama, vaid ütlesime lihtsalt läti keeles: "Sõida koju." Me kõik olime mängulapsed, üksmeelne väike salk. Kuid mängimine polnud meile lihtsalt lõbu, vaid moodustas elu sisu. Väikesi kohustusi ja töid me ei armastanud, need häirisid päeva loomulikku kulgu, mis polnud midagi muud kui mäng. (lk 23)
Kõige ilusam laps meist oli Gabriele, väike Gabchen oma pikkade kuldpruunide korgitslokkide ja põselohukestega. Tänaval jäid inimesed - ema meelehärmiks - seisma, et võluvat tüdrukut imetleda. Kuid nimelt temal oli meist kõige raskem lapsepõlv, sest tuvastamata jäänud rahhiidi tagajärjel tekkis tal maohäda, mis vaevas teda aastaid, ja kui lõpuks üks Peterburi arst ta haiguse ära tundis, olid ta jalad juba nii kõverad, et Gabi pidi ennast Berliinis vendade Hessingite kliinikus pool aastat ravida laskma. Tal tuli kanda jalgade küljes raskeid nahast ja terasest aparaate, mis valmistasid talle eriti suvel suurt vaeva, aga lõpuks kroonis ravi edu: Gabi võis tantsida ja sporti teha nagu me kõik. (lk 25)
1903. aasta märtsis istus ühel hommikul meie hommikusöögilauas keegi naisterahvas, ise juba kõrgemas vanuses ja märkimisväärselt kehakas. Ta jõi loendamatuid tasse kohvi, suitsetas sigarette - meie jaoks täiesti harjumatu pilt - ja ta nimi oli proua Hagen. Suutsin meenutada, et olin teda juba varem ükskord meie juures näinud, kui sündis Gabi. Oma igapäevaselt jalutuskäigult tagasi jõudnud, saime teada, et meile oli jälle õeke sündinud: selle nägu oli tulipunane ja peas oli tal rohuroheline tanuke, nõndanimetatud õnnetanu, mida me kõik olime pärast sündimist kandnud. Olin pettunud, et õeke on nii inetu, ja kuulutasin esimestele õnnitlejatele täiesti süütult: "Naljakas, iga kord, kui meil mõni laps sünnib, tuleb külla just proua Hagen." Proua Hagen oli meie ämmaemand. (lk 25-26)
Meie perekonna päritolu kohta pole olemas mingeid dokumente - peale ühe ärakirja, mille tegi mu ema märkmetest vanaisa pärandvaras Pedelis. Selle kohaselt põlvnevat Voigtid Moseli piirkonnast, Trieri lähedusest. Nime Voigt von Hunolstein olevat nad saanud ühe lossi järgi ja aastal 1589 olevat nad tõstetud vabahärrade seisusse. Siis olevat 1640. aasta paiku üks Johann Voigt von Hunolstein tulnud Kuramaale; ta seisnud Mainzi kuurvürsti teenistuses ning toonud endaga kaasa Trieris välja antud teenistusest vabastamise patendi ja lepingu, kuidas oma vendadega pärandit jagada, aga ka seisuseregistri, kõik need dokumendid olid läinud kaotsi. Perekond ilmus algul välja Liibavis (Liepäja), seejärel Miitavis (Jelgava). Tema tuntuim liige on Hermann Friedrich von Voigt (1732-1782), Kuramaa hertsogi Peteri rahandusnõunik ja laekur; tema portree rippus Miitavi lossis. Tema tütar Benigna Gottliebe oli esimeses abielus parun von den Brinkeniga, Keewelni mõisahärraga, teises abielus - 29. novembrist 1795 - parun Georg von Foelkersahmiga. Tema poegi oli hilisem kuulus Hamilkar Foelkersahm, kes astus esimesena välja talupoegade vabastamise nimel. Georg Friedrich Voigt, minu vaarisa, oli algul ohvitser, siis Liivimaa kubermangu metsarevident Pärnus ning rajas meie perekonna Liivimaa haru. Tema poeg August Robert, minu vanaisa, ostis Pedeli ja Ermes Neuhofi mõisad Valga kreisis. Minu venna Albert Theodoriga lõppes see haru 1915. aastal. (lk 27)
Girgensohne võib nimetada tüüpilisteks Balti "literaatideks". Enamasti pastorite ja arstidena tegutsedes olid nad loomuldasa mõnevõrra raskepärased, jäid ükskõikseks väliste tunnuste vastu, olid rõhutatult vaimsed, tulvil kõrget idealismi, tugevad oma religioossuses ning hindasid kõrgelt traditsiooni ja pieteeti. Nende hiilgas oli märkimisväärselt helgeid päid. Nad olid peaaegu täiesti musikaalsed ja huumorimeelsed, kuigi neil oma tagasihoidliku loomuse tõttu polnud kuigi kerge omi tundeid väljendada. Niinimetatud Burtnieki perekond ilmutas selgeid vanaema Parroti kaasa toodud mõjusid, kelle Prantsuse-Šoti päritolu oli lisanud perekonda uue varjundi, seda niihästi välimuses kui ka olemuses. (lk 27-28)
Kui ma isale mõtlen, kuulen tahtmatult tema kiireid, vetruvaid samme koridoris, kuulen ta hääle õrna kõlavärvingut, kui ta küsis: "Noh, kullake, kust siis king pigistab?", tajun Kölni vee ja värske pesu lõhna hommikusuudluse juures ta siledaks raseeritud põsele ja näen tema imepärast kuju, keskmist kasvu rühikat kogu, teravalõikelist nina ilusa suu kohal ning ta siniste silmade lahket pilku. Isa üle polnud vajadust mõeldagi, kui tema oli kohal, oli kõik hästi, kõige eest oli hoolitsetud, temast lähtusid turvalisus ja rahu. Oma nooruses oli ta kord äkkvihas ühe mehe trepist alla visanud; mehega polnud midagi juhtunud, kuid ehmatus parandamatu õnnetuse võimalikkusest oli sundinud isa äkkvihast igaveseks lahti ütlema. See enesedistsipliin, mis oli ka loomuliku rüütellikkuse tunnus, oli talle iseloomulik. Ta oli üles kasvanud ilmalikus õhkkonnas, ehtsa Voigtina oli ta kõigi elumõnude sõber, kuid samal ajal olid talle omased nii tundesügavus kui ka vagadus. (lk 28-29)
Nooruses oli ta alustanud teoloogiaõpinguid, kuid siirdus siis juurasse, mis kahtlemata vastas rohkem ta olemusele ja võimetele: kiire taipamisvõime, selged otsustused, õiglusetaju ja usaldatavus tegid ta otsekui looduks notarikutse tarvis. Selle kõrval pidas ta ajuti kuni kuutteistkümmet auametit üheaegselt, sealhulgas oli ta koguduse eestseisja Võnnu Johannese, hiljem ka Riia Jakobi kirikus. Need ametid andsid talle palju tööd ja muret: nimelt kuulus Võnnu kiriku juurde peale saksa koguduse ka läti oma, mis arvuliselt oli esimesest isegi suurem, ja siis, kui üle maa veeres läti šovinismi laine, mis saavutas oma kõrgpunkti l905. aasta revolutsiooni ajal, üritas andekas, samal ajal aga ka fanaatiline kirikuõpetaja Fedder sakslasi kirikust päriselt välja suruda. Pärast aastatepikkust visa võitlust läks isal korda 1908. aastal kaitsta saksa koguduse õigused ära Peterburis Püha Sinodi ees, mille eest ta sai Liivimaa konsistooriumilt tänu- ja tunnustuskirja. Kui enamlased 1919. aastal Riias võimutsesid, oli isa see, kelle käest nad nõudsid Jakobi kiriku võtmeid; alles siis, kui ähvardused muutsid edasise vastupanu mõttetuks, pani ta need vaikides enda ette lauale. (lk 29)
Kõigi pidude peoks olid kõigis baltisaksa kodudes iidsetest aegadest jõulud. See algas juba esimese advendi, aasta kauneima pühapäevaga, nagu muile paistis, mis oli samal ajal värav ettevalmistuste, saladuste ja üllatuste aega. Meil polnud mingeid punaste küünalde ja lintidega advendipärgi - kuusekene lillepotis, ainsaks kaunistuseks valge küünal, see oligi kõik. See polnud mingi juhuslik kasinus, vaid püüd mitte nõrgendada jõulupuu toredust sellega, et teda ette ära tarvitada. Sellest peale laulsime me õhtuti ainult jõululaule ja päevad olid täis kingituste valmistamist. (lk 32-33)

Tema kohta

Eeskätt vastuolu pigem tõsiste, tõsimeelsete ja põhimõttekindlate Liivimaa literaatide ning kergemeelsemate, minnalaskvamate eestimaiste gentry esindajate maailmade vahel kujutabki endast nende mälestuste võlu. Autor, kes kuulub nii päritolult kui ka kasvatuselt esimeste maailma, satub teise sarmi mõju alla, ilma et ta sellele päriselt alistuks. Ta koduneb Tallinna ja Eesti provintsi kirevamas keskkonnas, kaotamata seejuures kriitilist pilku. (lk 9)
- Bernd von Staden, "Sissejuhatus", rmt: Camilla von Stackelberg, "Tuulde lennanud lehed", tlk Vladimir Beekman, 2003.