Viktor Janukovõtš
Viktor Janukovõtš (venepäraselt Viktor Janukovitš; ukraina Віктор Федорович Янукович; sündinud 9. juulil 1950) on Ukraina poliitik ja endine president.
Tema kohta
[muuda]- Janukovõtš kutsus kõigepealt silovikud Mežõgirjasse oma residentsi, lubas siis ümmarguse laua nõupidamise korraldada ja teatas, et pöördub koos kolme varasema presidendiga televisiooni kaudu rahva poole. Nojah. Seda ta siis ka tegi. Vastik oli vaadata. Kui ta rääkis, kuidas Berkuti üksused novembri lõpus tudengeid peksid, ilmus ta näole rahulolev muie. Tema kõrval istunud esimene iseseisva Ukraina president Leonid Kravtšuk naeratas samuti. Ainult Leonid Kutšma tundis end silmanähtavalt ebamugavalt ja ebakindlalt. Juštšenko istus osavõtmatu näoga, nagu teda polekski seal. Mis praegu Maidanil toimub, pole päris selge. (9. detsember, lk 36–37)
- Nüüd on normaalne vihata omaenda riigi presidenti, kes ei oska vigadeta kirjutada, millestki mõhkugi ei jaga ning, nagu paistab, pole kunagi kusagil midagi õppinud. Äärmisel juhul võis ta üht-teist õppida ehk kahe noorpõlveaegse vanglakaristuse ajal. Janukovõtši-taoline president ei saa olla normaalne. Sellest johtuvalt on normaalne teda vihata ja aktsepteerimast keelduda. Protestid on mitteaktsepteerimise ja mittesallimise kõige vahetum vorm. Ka see on normaalne. Kui riigivõimu poliitiliselt rünnata, siis võim kas reageerib sellele või ignoreerib seda. Kui riigivõimu – see tähendab siis miilitsa – suunas lendavad kivid ja Molotovi kokteilid, vastab ta kumminuiadega. Ons ka see normaalne? Kreekas näiteks küll. Saksamaal ka. Seal pole aga miskipärast võimalik, et kriminaalse minevikuga inimene presidendiks saaks! (22. jaanuar 2014, lk 71)
- Donbassi elanikud vaatavad Venemaa telekanaleid ja Vene uudistesaateid. Nad räägivad vene keelt ning peavad kõiki Lääne-Ukraina elanikke marurahvuslasteks ja fašistideks. Kuni 2010. aastani armastasid paljud neist Venemaad ja Putinit. Nimelt nemad valisidki Viktor Janukovõtši presidendiks. Kuna Janukovõtš on üks neist. Kuna ka temal oli raske lapsepõlv, nagu paljudel teistel Donbassis. Kuna ta oli olnud Donetski oblasti kuberner ja sel ajal kogu piirkonda kindlakäeliselt hallanud. Miski tema juures meenutas Donbassi elanikele Jossif Stalinit – või õigemini üht Stalinile omistatud legendaarset iseloomujoont: karm, kuid õiglane. (24. jaanuar 2014, lk 78–79)
- Janukovõtš on jälle peitu pugenud ja vaikib. Ta ootab, et saaks istuda valitsuse lennukisse ja lennata Sotši olümpiamängudele Putiniga kohtuma. Ganna German selgitas, et Janukovõtš ei taha enne Putiniga kohtumist kriisi lahendamise asjus mingisuguseid otsuseid langetada. Selge see, mida ta saakski ilma Putinita ette võtta? Siin pole tal ju kellegagi nõu pidada. Ukrainas ei leidu lihtsalt ühtegi inimest, kes oleks Janukovõtšiga strateegilise mõtlemise koha pealt võrdväärne. (5. veebruar 2014, lk 87)
- Sellepärast on praegu Putini esmane ülesanne otsida võimalikke teid, et panna Euroopa ja USA Krimmi annekteerimist tunnustama. Selle probleemi lahendamiseks on aga vaid üks tee: organiseerida Ukrainas kodusõda ning venemeelsete, iseenesest mõistetavalt relvastatud aktivistide marss Kiievi peale koos nende Vene kolleegidega. Kiievisse jõudes tuleks sel armeel kukutada "illegitiimne" valitsus ja presidendi kohusetäitja ning asendada need kaasatoodud "Ukraina rahva" esindajatega. Nende hulka võiksid kuuluda nii koos Janukovõtšiga maalt põgenenud ekspeaminister Azarovi valitsuse tuumiku liikmed kui ka kunagised Regioonide Partei liidrid, kes hetkel ülemraadas ei tööta, kuid pole ka Venemaale pagenud, vaid redutavad oma kodukandis Donetski oblastis. Seejärel kuulutaks uus valitsus välja "legitiimse" presidendi – Janukovõtši – täiesti võimalik, et mitte tegeliku, vaid pelgalt virtuaalse tagasipöördumise. Janukovõtš allkirjastaks Skype'i teel Moskvast uue sõprus- ja koostöölepingu Venemaa Föderatsiooniga. Selles seisaks, et Ukraina juhtkond on südamest rõõmus "põlise Vene ala" Krimmi tagasipöördumise üle emakese Venemaa rüppe ning palub käsitada Krimmi Ukraina kingitusena Venemaa Föderatsioonile – tänutäheks "kiratsevale" Ukrainale osutatud pikaaegse ennastohverdava hoolitsuse ning Ukraina riigi raugematu moraalse ja majandusliku toetamise eest ning ühtlasi ajaloolise õigluse taas jalule seadmise märgina. Mis edasi saab, seda on, ma usun, hõlbus ette kujutada. Angela Merkel, François Hollande ja paljud teised hingavad kergendatult ning asuvad, igaüks omaette, kibekähku ja valutult taastama oma majanduslikke ja finantsilisi sidemeid Putini Venemaaga. Nad ütlevad: "Hästi, inimesed, ongi kõik. See oli ainult väike arusaamatus purjuspäi. Teate küll, kuidas slaavlastel need asjad mõnikord käivad. Nüüd oleme jälle ära leppinud, kõigis küsimustes üksmeelele jõudnud ning võime niisugused pisiasjad nagu Krimm unustada." (21. märts 2014, lk 147–148)
- Andrei Kurkov, "Ukraina päevik. Ülestähendusi kriisikoldest". Tõlkinud Anu Wintschalek. Äripäev, 2014
