Vill

Proosa

• * Palverännutee ja selle rituaalid on olnud pidevas teisenemises nagu ka rännaku mõte, mis ei tähenda tänapäeval enam tingimata religioosset taustsüsteemi, vaid rohkem individualistlikku lähenemist. Ehkki mis individuaalsusest me lõppude lõpuks räägime, kui õhtuti on ühe laua ja punase veini karahvini taga maailma asju arutamas inimesed sõltumata vanusest, rahvusest ja sellest, kas nad kannavad südames Jeesust, õla peal new age'i ajastu kaitseingleid või leiavad, et peamine usk peaks olema usk iseenesesse. Ja talla alla tekkinud villid valutavad kõigil tõenäoliselt üsna ühtmoodi.
  • Keiu Virro, "Palverändureid ühendavad tänapäeval ennekõike villid", Müürileht, 19. detsember 2019

• Konsiilium leiab ühiselt, et mädavillid tuleb purustada ja joodiga üle valada. Mina olen selleks ajaks neid juba alkoholis leotanud, aga see pidavat asja hullemaks tegema.

Varsti avastan, et ka teise jala väikese varba otsas on samasugused mädavillid. Ja ma olen veendunud, et midagi nii rõvedat pole minuga kunagi juhtunud. Kokku loetlen oma jalgadelt kümme villi. Ehk villide lainel muutusteta. (lk 159)

• Täna kõnnin juba ei tea mitmendat päeva neljakümnekilomeetrist vahemaad, raske seljakott õlul, endal jalad ville täis, aga ma jõuan. Ma pole tõtt-öelda kunagi kahelnud, et inimeses peitub meeletu jõud ja ta suudab enam, kui tihti uskuda söandab. Ometi on usust iseendasse mul pidevalt puudus olnud. (lk 216-217)
• Selle asemel asun uue nõelaga uusi ja vanu ville vedelikust tühjaks laskma. José, kes on palverännakul viiendat korda, vangutab vigastusi nähes pead, aga lohutab, et esimesel palverännakul olid tema jalad sarnased.

Samal ajal loen albergue seinalt julgustavaid sõnu: "Every blister is a kiss from an angel. An asshole one." Ehk iga vill on suudlus inglilt. Sitapeast inglilt. (lk 219)

• Mu kõrval istuv inglane tunneb end vabalt ja uurib:

"Kas ma võin palun su villid korda teha?"

Uurin, kas tegemist on arsti või veidrikuga, kuid selgub, et ta pole kumbki.

"Ma ei saa nii hirmsaid jalgu enam kauem vaadata," avaldab tema.

Mul on need villid juba nii kaua olnud, et hakkan ära harjuma. Aga kui inimesele valmistab rõõmu võõraste villide eest hoolitsemine, siis ma ei saa tema rõõmu ära võtta.

Poiss laenab kamba pealt kokku nõela, desinfitseerimisvahendi ja joodi ning asub protseduuri kallale otse laua ääres. Inimesed on ikka veidrad. Aga hea, kui nad on julged. (lk 229)

• Kertu Jukkum, "Ma naeran, et ma nutan", 2020