Mine sisu juurde

Õhupall

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Õhupallid)
Julius Caesar Ibbetson, "George Bigginsi õhkutõus Lundardi õhupalliga" (u 1785-1788)
Paul Klee, "Punane õhupall" (1922)

Proosa[muuda]

  • "Heldeke, kes siis õhupalliga mett korjab?"
"Mina," vastas Puhh.


  • Ta oli seapõie täis puhunud. Sellest sai pisike õhupall ja Papa sidus selle otsa kõvasti nööriga kinni ning andis selle Maryle ja Laurale mängimiseks. Tüdrukud said seda õhku loopida ja käte vahel teineteisele visata. Seda võis ka vastu põrandat põrgatada. Kuid seasabaga sai veel rohkem nalja kui õhupalliga.


  • Maureen taris lombaka järi, mille July oli "laste jaoks" toonud, välja, et saaks savanni silmas pidada, ja hakkas lugema. Kuid ta ei suutnud romaanile kaasa elada; kunstlik tunne, nagu viibitaks teises ajas, kohas ja elus, milles seisneski lugemise mõnu, jäi saavutamata. Ta oli teises ajas, kohas, teadvuses; see surus end talle peale ja täitis teda, nii nagu hingeõhk õhupallile kuju annab. Ta polnud enam see, kes varemalt. Ükski juturaamat ei saanud võistelda sellega, mida ta, nagu ta aru sai, ei teadnud, poleks osanud ette kujutada ega kujutlusvõime varal avastada.

Luule[muuda]

Üks õhupall pigem,
türkiissinine õhupall, mis uitles
asuurses laotuses; ja sünnitaevas,
mis eales polnud nii selge ja karge
kui talvel, sätendaval südapäeval.
Taevas, kus olid mõned pilveraasud,
ja päikeses lõõmavad majaaknad
ja peenike suits ühest-kahest korstnast,
ja selle kõige, nende jumalike
asjade kohal see gloobus, mis plehku
pannud poisi hooletust käest (kes nuttis
nüüd seal rahva seas välja oma kurbust,
suurt kurbust) börsiväljaku ja selle
kohviku vahel, mille aknast mina
muudkui imetlesin, säravi silmi,
kuidas ta aare kord tõusis, kord vajus.


Kuskil ei kohta kurbust.
Käin, õnn nagu õhupall
väikese sõrme otsas,
teadvuse tänaval
täis tolmu ja trükitähti.

  • Doris Kareva, "Ajast aetud" 3 kogus "Maailma asemel" (LR 9/1992), lk 31