Õnnelik lapsepõlv
Proosa
[muuda]- Õnn on subjektiivne tunne ja objektiivselt seda mõõta ei ole võimalik. Ning miks peakski? Vaidlus nõukogudeaegse õnneliku lapsepõlve üle on tegelikult viljatu, sest tegelikkus ei ole mustvalge, kuigi meile meeldiks lähiminevikku üheselt paika panna.
- Mälu ja mäletamine on alati subjektiivne ja igal inimesel on õigus oma subjektiivsele vaatepunktile. Iseasi, kuidas see suhestub üldiselt omaks võetud ettekujutustega teatud ajaperioodist või nähtustest. Rääkida oma (õnnelikust) lapsepõlvest ei tähenda tingimata hinnangut ajastule, vaid pigem inimese subjektiivse kogemuse esiletoomist. See kogemus võis olla positiivne või vähemalt inimene mäletab seda niiviisi, sest see, mida ja kuidas mäletatakse, sõltub paljudest erinevatest teguritest, mh. inimese vanusest ja positsioonist ühiskondlikus hierarhias.
- Väita, et nõukogude ajal ei saanud olla õnnelikku lapsepõlve, tähendab tühistada paljude nõukogude ajal elanud inimeste elu. Samamoodi võiks ju väita, et nõukogude ajal ei saanud armastada ja olla õnnelikus abielus. Ent ometi võis isiklik eraelu olla õnnelik ka siis, kui ühiskond oli totalitaarne ja neid isikuvabadusi, millel põhineb demokraatlik ühiskond, ei olnud.
- Eraelu võis olla õnnelik ühiskonna kiuste. See ei tähenda, et ühiskonna pained ei võinud ulatuda eraellu. Ent teisalt võis eraelu toimida omamoodi kaitsena või vastupanuna ühiskondliku surve suhtes: inimesed tõmbusid avalikust sfäärist eemale, keskendudes oma isiklikule elule.
- Tuleks eristada õnnelikku lapsepõlve subjektiivse kogemusena ja "õnneliku lapsepõlve" kui metafoori nõukogude ühiskonna kohta. Viimane viitab teistsugustele tähendustele ja selle analüüsimine eeldab ka teistsugust vaatepunkti ning lähenemisviisi. Nõukogude ühiskonna loodud kuvand õnnelikust lapsepõlvest seostub ju ideoloogilise väljendusviisiga, mitte niivõrd tegelikkusega. Teisalt võivad sellised ideoloogilised kuvandid mõjutada inimeste arusaamu ja hoiakuid, kujundades neid raame, milles oma elukogemusi tõlgendatakse.