Asarja palve ja Kolme mehe kiidulaul
"Asarja palve ja Kolme mehe kiidulaul" on tekstilõik, mis mõnes piiblitõlkes, sh Septuagintas kuulub Vana Testamendi Taanieli raamatu 3. peatükki. Taanieli raamatu heebrea- ja arameakeelsetes versioonides see tekst puudub. Luterlikus traditsioonis on tekst paigutatud apokrüüfide hulka.
Piibel[muuda]
- Nad kõndisid keset tulelõõma, lauldes Jumalale ja kiites Issandat.
- 3:24
Sa oled meid andnud meie vaenlaste kätte,
õelate, vihatud jumalasalgajate kätte,
ja kuninga kätte, kes on
kõige ülekohtusem ja kurjem kogu maailmas.
33 Nüüd me ei tohi suudki lahti teha:
häbi ja teotus on osaks saanud
sinu sulastele ja neile,
kes sind austavad.
- 3:32-33
- Kuninga sulased, kes olid nad tulle visanud, kütsid ahju lakkamata maapigi ja tõrvaga, takkude ja hagudega.
- 47 Ja leek tõusis ahju kohal neljakümne üheksa küünrani,
- 48 levis ja põletas ahju ümber ära need kaldealased, kelleni see ulatus.
- 49 Aga Issanda ingel oli laskunud alla ahju koos Asarja ja nendega, kes olid tema juures, ja ingel ajas tuleleegi ahjust välja
- 50 ning tekitas ahju keskpaigas otse karastavalt puhuva tuule. Ja tuli ei puudutanud neid ega teinud neile ei valu ega viga.
- 3:46-50
Kiitke, tuli ja lõõsk, Issandat,
laulge talle ja ülendage teda igavesti!
67 Kiitke, pakane ja palavus, Issandat,
laulge talle ja ülendage teda igavesti!
68 Kiitke, kastetilgad ja lumehelbed, Issandat,
laulge talle ja ülendage teda igavesti!
69 Kiitke, öö ja päev, Issandat,
laulge talle ja ülendage teda igavesti!
70 Kiitke, valgus ja pimedus, Issandat,
laulge talle ja ülendage teda igavesti!
71 Kiitke, jää ja külm, Issandat,
laulge talle ja ülendage teda igavesti!
72 Kiitke, härmatis ja lumi, Issandat,
laulge talle ja ülendage teda igavesti!
73 Kiitke, piksed ja pilved, Issandat,
laulge talle ja ülendage teda igavesti!
- 3:66-73
Luule[muuda]
Selles põrgusse pandud põlema
oli kolm pühakust meest.
Rõõmulaulul seal lasid kõlada
need kolm pühakust meest.
Tulest läbi nad tulid kui võitjad siis,
ei hakanud leekki neisse.
Oma rõõmulaulu vaid hõiskasid
ja leek ei hakanud neisse.
Olin lugenud mõned laused, kui siis
mul hakkas nii õnnis olla.
Vana piibli ma tasa sulgesin.
Mul oli nii õnnis olla.
- Uuno Kailas, "Rõõmulaul", tlk Ülle Raudsepp, "Tõlkevõistluse järel", TRÜ, 18. september 1981, lk 3
Proosa[muuda]
- [David:] Mis juhtuks, kui mina, kui meie kõik hakkaksime laulma kiidulaulu nagu need kolm? Kui me laulaksime Issanda vägevusest ja headusest — keset tulist ahju? (lk 297)
- Nüüd on jällegi keelpillide kord — ainult vioolad. Kõik vihm ja kaste õnnistagu Issandat... Miks ei võiks seda laulda naised? Või siis ainult üks naine... Vihm ja kaste lasevad vilja kasvada. Ja naise kaudu elab inimene edasi... Ma kuulen seda nii selgesti — miski ei asenda siin naiste hääli. Tuluke ja palav, õnnistage Issandat... See peab olema naiskoor, sest niihästi kosutav vihm kui ka kõrvetav tuli on pärit samast allikast. Tuli ei ole ainult hävitaja, see on ka soojendaja. Issand on loonud mõlemad... Kui ma mõnikord ennast põletasin — kas see polnud mu enda süü?
- Mitte mäletada — mu laul läheb edasi! Nüüd tuleb see koht, millega ma olen rahul — antifoonia. Kaks koori: päevad ja ööd, valgus ja pimedus, külm ja palav... Härmatis ja lumi... Mul on külm. Peaksin paluma, et nad aitaksid mind välja päikese kätte, seal on veel soe ... Härmatis ja lumi... Ma olen väsinud. Aga ma ei saa enam peatuda, laul kannab mind edasi. Nüüd see tõuseb, tõuseb — nüüd tulevad trompetid, nüüd vähemalt ei mõtle keegi millelegi muule. Välgud ja pilved, õnnistage Issandat...
- Karl Ristikivi, "Rõõmulaul", 1966, lk 298