Boriss Pasternak
Boriss Pasternak (10. veebruar (vkj 29. jaanuar) 1890, Moskva – 30. mai 1960, Peredelkino Moskva lähedal) oli venekeelne luuletaja ja proosakirjanik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1958.
Luule
[muuda]Karp — pomerantsi-punas tuba,
Kus surra tahan.
Hing tüdind numbritest on juba:
Need jätan maha.
Just ebausu pärast siia
Ma jälle liugund.
Pruun tapet tammevärvi liialt
Ja ukski kiunub.
Ei riivi käest ma lasknud lahti,
Sa valla väitsid.
...
- Boriss Pasternak, "Ebausu pärast", tlk Juri Šumakov, Looming 1/1937, lk 109-110
Nii alatakse. Imikeas
Veel ihatakse viisivarju.
Ilm — viles. Selged sõnad peas
Ju kolmeaastalisel sarjas....
Kus hoonel säraks ehalõõm,
Nüüd laiub äkki, tava tambit,
Voogmeri, nagu hingesõõm.
Nii pealehaku saavad jambid.
Nii täitmispalves valve peet
Suiöödel heites mulla sülle.
Aovalgust ähvardavad silmaleed.
Nii asut päikesega tülli.
Nii alatakse luuleteed.
- Boriss Pasternak, "Nii alatakse", tlk Juri Šumakov, Looming 1/1937, lk 110-111
Tema kohta
[muuda]- Väga tähendusrikas on Pasternaki lähedane kontakt muusikaga. Tüüpilise individualistina aimab Pasternak selles kunsti täiuslikumat väljendust. Pasternaki värsimuusikaline kultuur on peen, ta luulemeloodika pole kunagi labane või igav, ta kompositsioon on hästi arendet ning ta eriomaduseks on ühe teema variatsioonide küllus. Ainupäraseks osutub B. Pasternaki rütmika. Muutus tempos, pausid on need võtted, millised ta nii õnnelikult on muusikalt laenanud. (lk 111)
- Pasternaki kaasajast saame teada vaid olustiku ning liiklemisvahendite mainimise kaudu ta loomingus. (lk 111)
- Luule on talle ta enese sõnade järgi "hüpnootiline isamaa". Tõeline taidur, värske maailma nägemisega, harukordselt andekas, sellisena on ta aga isegi originaalis küllalt raske laiematele lugejaringkondadele. Ta jääb Majakovski tabava sõna järgi eeskätt "luuletajaks luuletajaile". (lk 111)
- Juri Šumakov, "Boris Pasternak", Looming 1/1937, lk 108-111
