Brené Brown
Ilme
Brené Brown (sündinud 18. novembril 1965 San Antonios, Texases, USAs) on USA psühholoog ja aimekirjanik.
"Ebatäiuslikkuse kingitused"
[muuda]Brené Brown, "Ebatäiuslikkuse kingitused", tlk Tiina Kanarbik, 2014.
- Mulle meeldib see, millega tegelen. Mustrite otsimine on suurepärane töö ja tegelikult on kogu mu karjääri jooksul "mittenägemise" katsed olnud seotud rangelt vaid mu isikliku elu ja selle piinliku haavatavusega, mida mulle meeldis eitada. (lk 10)
- Enda tundmine on tähtis, kuid ainult siis, kui oleme enda vastu lahked ja head, kui töötame endaga ja avastame, kes me oleme. Elamine kogu südamest seisneb oma hapruse ja haavatavuse omaksvõtus sama palju kui teadmiste arendamises ja enda jõustamises.
- Ja võib-olla vapustas mind just see kõige valusam õppetund: andmetest selgus, et me ei saa anda oma lastele seda, mida meil pole. See, kuhu me oleme jõudnud kogu südamest elades ja armastades, on palju tugevam vanemliku edukuse näitaja kui mis tahes muu, mida võime õppida eneseabiraamatutest. (lk 12)
- Nüüd ma näen, kuidas enese armastamine on kõige vapram tegu üldse.
- Nüüd ma näen, et kogu südamest elamine pole sama, mis püüd eesmärgini jõuda. See on nagu sammumine taevatähe suunas. Me ei jõua kunagi kohale, aga teame kindlalt, et liigume õiges suunas.
- Nüüd ma näen, kuidas sellised kingitused nagu vaprus, kaastunne ja kokkukuuluvus toimivad vaid siis, kui neid harjutatakse. Iga päev. (lk 16)
- Kogu südamest elamine tähendab väärilisuse omaksvõtmist. See tähendab vapruse, kaastunde ja kokkukuuluvuse arendamist, et tõusta hommikul üles ja mõelda: Pole tähtis, kui palju saab tehtud ja kui palju jääb tegemata, ma olen piisavalt hea. See tähendab õhtul magamaminekut, mõeldes: 'Jah, ma olen ebatäiuslik ja haavatav ja vahel kardan, aga see ei muuda tõsiasja, et olen ka vapper ning väärin armastust ja kuulumist. (lk 19)
- Me võime rääkida julgusest, armastusest ja kaastundest kuni nõrkemiseni, ent kui me ei taha ausalt rääkida sellest, mis takistab seda kõike igapäevaelus kasutamast, siis ei muutu me kunagi. Mitte iialgi. (lk 24)
- Kui häbi mu ümber möllab, siis on peaaegu võimatu mingist perspektiivist kinni hoida või enda kohta midagi head meenutada. Ma hakkasin kohe endast halvasti mõtlema: Jumal, ma olen selline idioot. Miks ma seda tegin?
- Suurim kingitus, mille ma selle tööga (nii uurimistöö kui ka isikliku tööga) sain, on see, et tunnen ära häbi, kui see koguneb. Kõigepealt tunnen ära häbi füüsilised sümptomid: suu kuivab, aeg liigub aeglaselt, tunnelivisioon, kuumav nägu, pekslev süda. Ma tean, et valutekitava sündmuse korduv aegluubis läbimängimine on ohu märk. (lk 29)
- Häbi vihkab seda, kui me kellelegi temast räägime. See vihkab sõnadesse panemist - ta ei jää niimoodi ellu. Häbi armastab saladust. Kõige ohtlikum on pärast häbi läbielamist see ära peita või maha matta. Kui me häbi maha matame, siis võib see siirded laiali ajada. (lk 29)
- Aga kaastunde ja ühtekuuluvuse leidmise juures on üks nõks: me ei saa rääkida ükskõik kellele. See pole nii lihtne. Mul on palju häid sõpru, aga vaid peotäis inimesi, kellelt võin loota kaastunnet, kui olen haaratud pimedast häbist.
- Kui jagame oma häbikogemust vale inimesega, võib ta kergesti saada veel üheks lendavaks objektiks niigi juba ohtliku tormi ajal. Me tahame sellises olukorras kindlat sidet - mis oleks nagu puu, tugevasti maapinda kinnitunud. (lk 30)
- Julgus on mu elus oluline teema. Tundub, et ma kas palun julgust, olles tänulik, kui olen seda natuke leidnud, hindan teistes inimestes või hoopis uurin seda. Ma ei usu, et see teeb mu eriliseks. Igaüks tahab olla vapper. (lk 33)
- Varem oli sõnal julgus hoopis teistsugune määratlus kui tänapäeval. Julgus tähendas algul "rääkimist kogu südamest". Aja jooksul on see definitsioon muutunud ja tänapäeval tähendab julgus pigem kangelaslikkust. Kangelaslikkus on väga tähtis ja muidugi vajame me kangelasi. Ometi arvan, et oleme kaotanud sideme ideega, et ausalt ja avatult rääkimine sellest, kes me oleme, rääkimine oma tunnetest ja kogemustest (headest ja halbadest) on julguse definitsioon. Kangelased panevad sageli oma elu kaalule. Tavaline julgus tähendab oma haavatavuse kaalulepanekut. Tänapäeva maailmas on see väga haruldane. (lk 33)
- Mitmeid aastaid, kui tahtsin väga, et midagi juhtuks - saaksin esinemiskutse konverentsile, edutamise, raadiointervjuu - teesklesin, et see ei tähenda mulle eriti palju. Kui mõni sõber või kolleeg küsis: "Kas sa oled selle teleintervjuu pärast elevil?", kehitasin õlgu ja sõnasin: "Ma ei tea. See pole nii suur asi." Muidugi, tegelikult ma palvetasin, et see toimuks.
- Vaid viimastel aastatel olen õppinud, et selliste asjade vähendamine ei võta ära valu, juhul kui need ei saa teoks. Ent see vähendab rõõmu, kui nad tõepoolest teoks saavad. Samuti tekitab see eraldumist. Kui oled millegi tähtsust vähendanud, siis su sõbrad ei helista ega ütle: "Mul on nii kahju, et sellest ei tulnud midagi välja. Ma teadsin, et ootad seda." (lk 34-35)
- Nagu need lood näitavad, tekitab julgus veepinnal ringe. Iga kord, kui valime julguse, teeme teised natuke paremaks ja maailma natuke vapramaks. Ja meie maailm võiks ju olla pisut lahkem ja vapram. (lk 36)
- Üks suuremaid (ja kõige vähem arutletud) takistusi kaastunde pakkumise puhul on hirm seada piire ja panna inimesed aru andma. Ma tean, et see kõlab kummaliselt, aga usun, et piiride, vastutamiskohustuse, omaksvõtmise ja kaastunde vahelise ühenduse mõistmine on teinud mind paremaks inimeseks. Enne kokkuvarisemist olin ma kenam - hinnanguid andev, solvunud ja sisimas vihane -, aga kenam väljastpoolt. Täna olen ma ilmselt palju kaastundlikuni, ma ei anna nii palju hinnanguid ega kanna viha, ja ma võtan piire palju tõsisemalt Mul pole aimugi, kuidas see kombinatsioon väljastpoolt tundub, aga seestpoolt tundub see üsna võimas. (lk 38)
- Piiride seadmine ja panemine inimesi aru andma tähendab palju rohkemat tööd kui häbistamine ja süüdistamine. Aga see on ka palju tõhusam. Häbistamine ja süüdistamine ilma aruandmiseta on nagu mürk paaridele, perekondadele, organisatsioonidele ja kogukondadele. Esiteks, kui me häbistame ja süüdistame, võtab see tähelepanu algselt käitumiselt ja viib selle meie käitumisele. Selleks ajaks kui ülemus on oma töötajate häbistamise ja alandamise teiste kolleegide ees lõpetanud, on ainuke küsimus tema enda käitumine.
- Lisaks sellele, kui me ei näe ette vastavaid tagajärgi, õpivad inimesed meie palveid eirama - isegi kui need kõlavad ähvarduste või ultimaatumitena. Kui palume lastelt, et nad riideid põrandale ei piiluks ja nad teavad, et selle ainus tagajärg on mõni minut kisamist, siis on neil õigus uskuda, et tegelikult pole see meile tähtis. (lk 40)
- Ma määratlen ühtekuuluvust kui energiat, mis eksisteerib inimeste vahel, kui nad tunnevad, et neid nähakse, kuuldakse ja hinnatakse; kui nad saavad anda ja võtta ilma hukkamõistuta; ja kui nad ammutavad sellest suhtest visadust ja jõudu. (lk 42)
- Muuseas, me oleme kontaktiks programmeeritud. See on bioloogiline. Sünnist saadik vajame me kokkukuuluvust, et areneda emotsionaalselt, füüsiliselt, hingeliselt ja intellektuaalselt. (lk 42)
- Meie loomupärane vajadus sidemete järele muudab sidemete puudumise tagajärjed palju reaalsemaks ja ohtlikumaks. Vahel me vaid mõtleme, et oleme ühenduses. Näiteks tehnoloogia on muutunud mingiks võltskontaktiks, mis paneb meid uskuma, et omame sidet, kui see tegelikult nii ei ole - vähemalt mitte sellisel vüsil, nagu vajaksime. Oma tehnoloogiahullus maailmas segame me omavahel ära kommunikatiivsuse ja kontakti. (lk 42)