Brita Melts

Allikas: Vikitsitaadid

Brita Melts (sündinud 7. oktoobril 1984) on Eesti kirjandusteadlane, kriitik ja toimetaja.

Proosa[muuda]


  • Selles ei ole iseenesest midagi üllatavat, et üha hoogsamalt on hakatud kirjutama isiklikke päevikromaane: omaeluloolisusest, dokumentaalsusest, iseenda elust rääkimisest sai ilukirjanduse osa vähemalt dekaad tagasi, kui proosas kerkisid üha olulisemaks mälestuslikud teosed, esseistlikkus, vanade arvete klaarimine kirjanduse kaudu.
  • Jah, eriti nüüd, selle uussiiruse võidukäiguga, on hakatud just romaanideks nimetama kõige muu hulgas ka selgelt autobiograafiliste algetega päeviku-, essee- või kirjalaadseid tekste, mis on selles mõttes pihtimuslikud, et kirjapandu on aus kirjutaja mina suhtes või et see on sõnade kuju võtnud elu, nagu ütleb selle kohta Jõerüüt [---]; subjektiivsus on ehe, kaemused päris, reaalne minaisik kirjutab end iseenda jaoks lahti, nii nagu hetketegelikkuses on, mõtted ja seigad on üles tähendatud vahetult, varjamatult, otsesõnu.
  • Pihtimus on sõnaraamatu järgi tegude, tundmuste, salajaste mõtete ärarääkimine, ülestunnistus, avameelne tunnistamine. Pihtimuslik narratiiv on tegelikult modernistlikule proosale päris iseloomulik, kui nimetada näidetena Marcel Prousti kadunud aegade otsinguid või Italo Svevo "Zeno südametunnistust", sest pihtimuslikkus eeldab säärast subjektiivsust, individualistlikku maailmatunnetust, üksikisiku siseilmale keskendatust, mis on iseloomulik just modernismile. Pihtimuslikkus tuleneb kirjutaja vajadusest avaldada midagi varjatut (hinge suletut) või raskesti väljendatavat, et sedakaudu püüda saavutada teadlikkust erilisest inimesest, üldjuhul kirjutaja minast, aga nii mõnelgi juhul püütakse enda kaudu jõuda inimese laiema mõistmiseni.
  • Pihtimus eeldab täielist eneseteadlikkust, ent kuigi kirjutamine on üleni aus, ei saa muidugi loota kirjutaja mina kohta kogu tõe teadasaamisele (selle tagab kas või alatine väike ajaline nihe tegeliku hetke ja sõnajäädvustuse vahel). Näiteks Dostojevski "Ülestähendusi põranda alt" on musternäide võimalikult lõputust pihtimise dialektikast. Autobiograafilisena esitatud pihtimuse puhul on muidugi vältimatu autentsuse kvaliteet, aga nt Sigmund Freudi mõned tööd puudutavad ka fiktiivse ja autobiograafilise pihtimuse suhet klausliga, et inimese mina ei ole kunagi iseendale täiesti läbipaistev, kättesaadav.
  • Samamoodi või isegi sellest tulenevalt on pihtimusromaani üheks sisuliseks tunnuseks inimese tegelik üksindus, endaga üksijäämine. See loob võimaluse sääraseks äraolevaks mõtiskeluks ja elu või inimese sügavalt tunnetamiseks. Catherine Grøndahli luuletuses "Elusa kirjanduse kurblik näide" on rida: "ma olen üksildane nagu pihtimusromaan".
  • Niisiis – pihtimusromaan on oma üksinduse väljakirjutamiseks, selleks, et üksindus ületada. Sellisel kujul pihtimusromaani aluseks on seega kirjutaja isiksus ja seestpoolt tulev tahe midagi endast ära rääkida. Tasub eeldada tekstuaalse mina kattuvust autori minaga. Nähtavaks saab erinevate minade otsimine ning tunnetamine, kirjaniku minapildi kuvamise püüd: pihtimus kui teekond iseenda mina poole, oma isesusele lähemale liikumine.
  • Ega pihtimuslikke tekste saa vaadelda ainult autobiograafilistenagi – ehkki siin ei toimu kirjanduslikku mimikrit või peitmist, omandavad needki tekstid kirjapanduna ilukirjanduse jooned.
  • Pihtimuslikku stiili iseloomustab rahulik mõtiskelus kulgemine, sugestiivsus, isegi lüürilisus. Kusjuures romaanile iseloomulikud suured eksistentsiaalsed teemad tulevad tihtipeale ehedalt välja just omaeluloolistes, oma mina otsivates teostes – ehk on ego-kirjandust lihtsalt mugavam ja kergem kirjutada?
  • Eks ruuli edetabeliteski ikka pigem elulood või "minu"-lood. Siiski, omaeluloost tõukuvas pihtimusromaanis võib kindlasti näha modernistliku romaani uue ringi kvaliteeti.
  • Kui lõpetuseks mõelda Harald Peebu sõnadele, et kirjandus on see, mida kirjanduseks peetakse, siis nüüdiskirjanduse hägususe selgindamiseks võib vabalt öelda, et romaan on see, mida romaaniks peetakse. Sest kuigi otsest süžeed neis pihtimusromaanides pole, siis kirjapandu valik ja järjekord tekitavad korrastatuse ja rütmi, kompositsioon päriselt ei puudu, lisaks tuleb mõnikord mingi paralleelne lugu sisse, ka ajas tagasi viitavais vihjeis.


  • Karta on, et ei leidu täpsemat sõnastust Eda Ahi luuleloome kreedole, tema tumetuletuuma intensiivsetele märgistustele kui üks värss Gustav Suitsu esikkogust "Elu tuli": "Elagu elu, mis põletab rinda".


  • Raamat tõstab palge ja pealkirjaga esile looduse teema, sama teevad illustratsioonid luuletuste kõrval ning sisus lisandub rohusele välule hulk teisigi keskkonnamotiive: tagaaiad, linnamaastikud, jõgi, meri, rannaroostikud jm. Tõsi aga, et just lagendiku mõiste koos sellega kaasneva madala taimestikuga võtab kokku selle otsekui impressionistliku, vahetute elamuste ja hetkemeeleolude põhise kirka avarustunde, mis luuletekstidest pinnale jääb.
  • Nii võiks suisa öelda, et haikude tsükkel on poeem meelelisest olemistajust autobiograafia maastikel, kus toimuvate muutuste või vastupidi püside väljundiks pole pelgalt üksikud loodusvaated ja -kogemused, mida kolmikvärssidena peegeldatakse, vaid lüürilise lausuja terviklik tunnetuste väli.
  • Konfliktiihalejale igav, ent minu meelest on värskendav, kui niigi pingetest tulvil ilmas väljendub inimese suhe maailma ühtäkki sedavõrd pingevabalt, ajatult ja ühtlasi meelekindlalt nagu Pilteril.

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel